http://arsenal.rivals.net/default.asp?sid=880&p=2&stid=8444900
Alates 4 aasta vanusest kõndisin igal laupäeval ja vahel ka nädala sees kõrvaltänavaid pidi vana Plimsolli pubi juurde. Minu jaoks oli tõeline piin istuda ukse ees, juua koolat ja süüa krõpse, samal ajal kui isa ja vanaisa sees enne mängu õlleklaase kummutasid. Ma ei olnud ukseesise klubi ainus liige. Meid ukse taha jäetuid oli seal vahel kolm ja vahel koguni viis – mida küll meie emad oleks selle kohta öelnud! Me kõik ootasime seda päeva, mil saame piisavalt vanaks, et omapäi jalgpalli vaatama minna ja lõpuks Plimsolli lävepakust üle astuda. Saada 18 aastaseks ja astuda lõpuks sinna keelatud täiskasvanute poolele.
Me talusime pikki ja vaevarikkaid aegu Terry Neilli ja Don Howe’i juhtimisel (viimane veeretati alati välja, kui oli vaja asendustreenerit) nii siis, kui seisin vanaisa ja isaga põhjatribüünil, kui ka hiljem sõpradega kellatribüünil.
Siis saabus võrratu George. Tema aja jalgpall ei olnud küll võrratu, aga vähemalt me võitsime üht-teist, kuni lõpuks tõde Arsenalile meistrite liigas kohale jõudis ning Benfica ja Stefan Schwarz meist üle sõitsid. Selleks ajaks olin kolinud idatribüüni ülemisse poolde, kus mu vanaisa sai teiste omasugustega koos olla. Samas kohas virutas mu isa Jonathan Pearce’ile kokkurullitud ajalehega, kui see Spuride eest löödud Sheringhami värava peale liiga suurt rõõmukisa tõstis, ning samas kohas vedasid vanad kõbid kihla, millisest nurgast kõige rohkem nurgalööke lüüakse. Ning just seal nõudsid kõik, et mu isa tualetti läheks, kui meil väravat vaja oli, sest tema pahameeleks just neil kordadel me alati värava lõime.
Olgugi et see kõik oli Wengeri-eelne aeg, toetasime koos sõpradega oma meeskonda nii paksus kui vedelas, sõltumata vastase tugevusest või sellest, kui igavat mängu me mängisime. Keegi ei mõelnudki sellele, et klubi maha müüa ja nii mängijate ostmiseks raha saada, sest me polnud just kõige paremad ja olime pigem igavad.Ent kõik need aastad ootamist näisid end ära tasunud olevat, kui me võitsime viimase minuti väravaga Anfieldil Liverpooli ja koduteel tegi pool Manchesteri (elasin toona seal) meile jooke välja.
Kui George oma nn väärtegude pärast kõrvale lükati, lootsime, et pärast asendajat Stewart Houstoni ja järjekordset negatiivset distsipliinijüngrit Rioch’it saabub meile lõpuks uut tüüpi treener.Mu vanaisa oli ostnud Arsenali hooajapileti igal aastal alates 1952. aastast. Ta suri 1979. a alguses ja ta tuhk maeti põhjatribüüni poolse värvava taha, enne kui staadionivahid selle tava ära keelasid. Nii et kui Highbury lõpuks ära saadeti, ei kaotanud me isaga ainult ühte osa oma elust ja ühistest suhetest, mälestusi Charlie George’ist , John Radfordist ja teistest. Me kaotasime lisaks ka mu ema isa viimse puhkepaiga. Ta oli kogu oma elu Islingtonis elanud, välja arvatud sõja ajal.
Siis saabus Arsene Wenger. Glenn Hoddle oli teda David Deinile juba mõnda aega tagasi tutvustanud. Klubi juhatus oli temast samuti kuulnud, kuid Dein oli 290 000 naela eest klubi aktsiaid ostnud ja surus Wengeri ametissenimetamise läbi. Vana Hill-Woodi jaoks oli see ränk aktsionäride koosolek. Näost punased vanamehed vehkimas jalutuskeppidega, karjumas ja selle otsuse vastu vaidlemas. Ning peale selle polnud nad kindlad, kas tasus Dennis Bergkampi eest sellist raha maksta.
Peagi selgus, et Deinil oli õigus, sest Wengeri käe all algas Arsenali jaoks enneolematult edukas aastakümme. Ta keelas mängijatele joomise, tõi ennast täis tüübid tagasi maa peale, juurutas uusi treeningmeetodeid ning jutlustas köitvat ja tõhusat jalgpalli. Käivitati noortetöö, igast maailma nurgast hakkas saabuma uusi mängijaid. Need olid Arsenali pooldajate jaoks põnevad ajad.
Veel enne kui ta jõudis tööle asuda, lasid Tottenhami pooldajad eesotsas Harry Harrisega ajalehest Mirror linnas tema kohta liikvele inetu kuulujutu. Arsenali pooldajate vana kaardivägi seisis võitlusvalmilt Highbury treppidel, kui Wenger tuli ajakirjanikega kohtuma (vastupidiselt PR-osakonna soovitusele). Need Arsenali vanamehed olid kogu hingega oma klubi taga, vehkisid jalutuskeppidega, ähvardasid ajakirjanikke ja nõudsid, et nad Wengeri rahule jätaksid. Sel laupäeval küünitas mu isa end meie ees seisvasse ajakirjanike boksi ning sosistas Harrisele, et kui ta peaks teda veel kunagi Highbury’l nägema, lahkub ta sealt ainult kirstus taolise alusetu ja laimava süüdistuse levitamise eest.
Seda tähendabki Arsenal. Arsene Wenger oli olnud treener kõigest 4 päeva, ta oli prantslane ja kavatses terve hulga asju teisiti teha ning ta oli ajakirjanduse ja Tottenhami fännide rünnaku all. See meid ei häirinud. Ta oli meie treener, üks osa Arsenalist. Kui need vanamehed oleks tookord mõne ajakirjaniku kätte saanud, oleks võinud vabalt ka matuseid oodata.
Me nägime, kuidas aina reaalsemaks muutus kolimine Ashburtonile – klubil oli seda vaja, et konkureerida Euroopa suurtega. Me olime nõus jätma mälestused alles oma peadesse ning leppima tõsiasjaga, et areng on klubi jaoks kõige parem.
Üleminek ei olnud sujuv. Uus staadion Ashburton Grove oli veidi hingetu, paljas betoon, ei seostunud Arsenaliga. Teiseks probleemiks olid korravalvurid. Uued valvurid nautisid oma võimu nagu äsja tänavale pääsenud liiklusreguleerijad. Kui inimesed Highbury’l ametikandjatele paar krõbedamat sõna ütlesid, siis nende poole viibutati vaid sõrme. Ashburton Grove’il visati nad välja.
Ja siis saabusid uued fännid Jemima ja Rupert, kelle jaoks jalgpall oli uutmoodi meelelahutus, nagu teater. Nad istuvad, räägivad telefoniga, kasutavad sülearvuteid ja aplodeerivad viisakalt. Nad nurisevad, kui inimesed paremini nägemiseks püsti tõusevad, kui inimesed vannuvad või meie traditsioonilisi laule laulavad. Neil inimestel pole spordis mingeid traditsioone. Nende jaoks loevad ainult võidud ja edu; neil pole selle klubi ega linnaosaga mingeid muid sidemeid. Võib ju mõista, et mõned sellised laulud ei ole mõeldud laste kõrvadele ega ole poliitiliselt kõige korrektsemad. Aga samas on nad sündinud tundepuhangust ja traditsioonidest Highbury tribüünidel, kus neid lauldi valjult ja uhkelt, et oma meeskonda kannustada.
Mida enam jalgpallist sai rikaste meelelahutus, seda enam saabus meile uusi fänne, priileivasööjaid ja kuulsuseotsijaid. Samal ajal kui Henry, Vieira, Petit, Overmars ja hiljem Bobby Pires üheskoos meile karikaid võitsid, jäi Highbury aina vaiksemaks. Selles vaikuses olid süüdi kõik need uued poolehoidjad, kes ei osanud laule ning kellel oli liiga palju tegemist tasuta joogi või toidu hankimisega. Kuni me võitsime, polnud neil tuulelippudel põhjust nuriseda. Aga kui elu läks raskemaks, siis olid just nemad need, kes ennast enne mängu lõppu minekule asutasid, olles enne omaenda meeskonnale halvakspanevalt vilistanud.
Just need põlastusväärsed isendid toetavad praegu Kroenke’t. Miks? Nende arvates tasub riskida enam kui 100 aasta pikkuse traditsiooniga, selleks et osta 3 uut mängijat ja võita mõni karikas, sest me ei saa enam kauem oodata. Siin ongi kogu asja tuum. Kui me oleksime sama öelnud aastal 1972 ja oleksime käitunud nagu kuulsust janunevad Tottenhami fännid, oleksime praegu just nende või pigem isegi Charltoni olukorras. Just nende pidevate nõudmiste pärast ei ole juhatus saanud Tottenhami korralikult juhtida, sest nad ei ole nõus ootama, tahavad saada liiga palju ja sunnivad juhatust tegema läbimõtlemata otsuseid.
Kõigele negatiivsele vaatamata pidasime me Ashburton Grove’i oma klubi päästjaks, mis aitab meil ennast ise majandada, teistega konkureerida ning kaitsta klubi vaimsust, oma mälestusi ja tulevikku. Meie arvates tasus see ohver ennast ära, et minu lapsed ja nende lapsed saaksid jätkuvalt meie klubi toetada, mängudel käia ja neid nautida, nagu meie seda tegime.
Dein oli kutsunud klubi juurde Danny Fiszmani, vähenõudlikku endassetõmbunud mehe, kes tänu edukale kauplemisele Londoni teemantiturul oli teeninud enam kui 150 miljonit naela. See mees ei olnud Deini taoline mahhinaator, vaid taiplik ärimees, kes mõistis majandust ning omas linnas häid sidemeid. Just tema surus uue staadioni plaanid läbi klubi juhatuses, Islingtoni linnaosavalitsuses, kohalike elanike esindustes ja valitsuses ning rääkis Edelmani abiga pankadelt välja ehituseks vajaliku raha. Ta hoidis silma peal kogu sel hiiglaslikul arendusprojektil ja kinnisvaraostudel, kuni me lõpuks jätsime hüvasti Highbury’ga ning veidi aja pärast jättes hüvasti Dennis Bergkampiga võisime astuda uude Ashburton Grove’i. Me leppisime isegi sellega, et nad raha hankimiseks panid staadionile nimeks Emirates.
Nii me siis kaotasime palju ja võitsime palju. Muutused ei ole kunagi teretulnud ega kerged, kuid suurem osa fännidest mõistis nende vajalikkust, et me püsiksime ka tulevikus konkurentsis.Räägitakse, et Dein ei tahtnud Ashburton Grove’i ideega kaasa minna. Tema arvates pani see kinni liiga palju raha, mille eest oleks võinud parem mängijaid osta. Tema meelest olnuks parem rentida või ära osta Wembley staadion. Sellest tekkisid erimeelsused Fiszmani ja teiste juhatuse liikmetega, kelle jaoks isemajandamine, sõltumatus ja konkurentsivõime olid saanud klubi uuteks juhtlauseteks. Veidral kombel oli Deini plaan Wembley ära osta vastuolus ka Wengeri plaaniga ehitada uus meeskond noormängijatele tuginedes. Wenger nägi, et Chelsea rahaga ei suudaks ta kunagi võistelda, nii et tuleb minna teist teed.
Kui staadion oli valmis, hakati linnas rääkima, et Arsenali aktsiad on alaväärtustatud, eriti arvestades klubi kinnisvaraportfelli.Visalt püsisid kuulujutud klubi ülevõtmisest, kuid sel ajal keeldus suurem osa poolehoidjaid uskumast selle võimalikkusesse. Ent keegi hakkas meie aktsiaid ostma ja Fiszman müüs 1% tundmatule ostjale. Jutud kogusid hoogu ning nähtavale ilmus Kroenke, Ameerika miljardär, kelle naine on Wal-Marti kaubandusketi pärija. Kroenke on kinnisvara arendaja ja spordiklubide omanik.
Siis ostis ta Granada käest ära nendele kuulunud Arsenali aktsiad, ilma et oleks juhatusele sellest midagi rääkinud. Juhatus saatis Edelmani Kroenke’ga kohtuma (nii räägitakse), kuid talle ei pakutud tassi teedki ega lastud sekretärist kaugemale. Ometi sai ta teada, et Dein oli väidetavalt juba enne teda seal käinud.
Dein kohtus Kroenke’ga siis, kui Colorado Rapids (mis kuulub Kroenke’le) ja Arsenal sõlmisid turunduskokkuleppe. Me ei tea palju rohkem, kuid juhatuse tegevus möödunud nädalal on väga kõnekas. Dein vallandati kiirkorras, tema ametitelefon võeti ära ja tal paluti hoonest lahkuda. Põhjuseks oli juhatuse sõnul: “Meil on siiralt kahju, et ületamatud erimeelsused hr Deini ja ülejäänud juhatuse vahel on sundinud meie teed lahku minema.” Juhatus teatas lisaks, et nad on omavahel kokku leppinud mitte müüa aasta jooksul nende valduses olevaid 44,5% aktsiatest ning on ka edaspidi müümise vastu.
Kroenke läks ja ostis ühelt investeerimisfondilt veel mõned aktsiad lisaks, nii et koos Deini aktsiatega jääb neil kahe peale 5-6% puudu kolmekümnest protsendist, mille saavutamisel nad peaksid tegema ülevõtupakkumise. Kroenke on öelnud, et ta tahab fännidega dialoogi pidada, kuid ei ole paljastanud ühtegi oma kavatsust. Juhatuse esimees saatis tema suunas krõbeda sõnadevalingu, kuid see meie kiskjat muidugi ei häiri. Vaevalt, et Kroenke hakkab isiklikku raha Arsenali paigutama. Laenuraha kasutamine oleks tema jaoks märksa vähem riskantne. Tema senisest tegutsemisest ei nähtu muud kui põlgust meie juhatuse, klubi ja fännide suhtes. Võib mõista, et kõiki üksikasju ei saa avaldada, kuid täielik vaikimine ei ole talle ka kuidagi kasulik. Ebaviisakus juhatuse suhtes näitab põlgust nende, ja samuti meie kui klientide vastu.
Mõnede fännide ja aktsionäride jaoks tundub see idee ehk lummav. Nad usuvad, et Kroenke annab kohe raha mängijate ostmiseks ning et klubi vajab hetkel kõige rohkem just edu palliplatsil. Ent tõsiasi on see, et mitte keegi ei tea tema plaanidest mitte midagi. Millist raha, kui palju ja kelle oma ta üldse annaks ning milline võlg klubi jaoks sellega kaasneks?
Wenger on 9 aasta jooksul üles ehitanud oma noortesüsteemi. Miks siis riskida Cesci, Bendtneri, van Persie ja Adebayori kaotamisega veel enne, kui nad küpseks on saanud? Nad ei jää pingile istuma, oodates oma võimalust mõne sisseostetud suure nime varjus. Kui Wenger läheb, võivad nad kõik kaasa minna.Üks särav hooaeg võib ehk sobida kõigile neile tuulelippudele ja õnneküttidele, kuid kui see läbi saab ja klubi vundament on õõnes, mis siis edasi? Mis siis kui jalgpallimull lõhkeb? Praegune kasv ei jätku igavesti ja ka aktsiate hinnad ei kerki lõpmatuseni. Mitu kõrgliiga klubi läheb üle pankade omandisse? Kui paljud välisomanikud on oma uute mänguasjade jaoks raha laenanud? Kõik peale Roman Abramovitši.
Isemajandamine oli meie valitud strateegia ja on seda senini, et tagada Arsenalile iseseisvus ning mängijate, aktsionäride ja fännide tulevik. Meie omanikud ei ole juba aastaid klubist kasumit välja võtnud ning kuigi nad kulutavad raha ettevaatlikult, on Wenger vajaduse korral alati ostudeks raha saanud.
Kas tahame lõpetada nagu Tottenham? Klubi, mille fännide ebarealistlikud ootused ja surve sundisid juhatust tegema rumalaid otsuseid. Klubi, mis kannatab kõigi nende hetke ajendil tehtud ostude ja juhtimisvigade tagasilöökide käes.
Me ei tea Kroenke kohta midagi. Mida ta tahab, kuidas ta seda teeks ja üldse mis põhjusel? Ainsaks põhjuseks saab olla kasum, raha tegemine, mis omakorda tähendab kulude ja palkade kärpimist, mängijate ostust ja investeeringutest loobumist, võimalikult nappide vahenditega toimetulekut. Sellele lisanduks veel äärmiselt teistsugune klubi juhtimisstiil, mis ei hooliks vähimatki meie traditsioonist või kultuurist, vaid ainult rahast. See tähendaks suuremat võlga, aga mille nimel?
Jalgpalliklubi ainus eesmärk ei ole karikaid võita ja edu saavutada. Klubi on üks osa naabruskonna või linna hingest ning paljude inimeste jaoks tähendab see suurt osa nende elust ja lapsepõlvest, mälestusi kadunud sõpradest ja sugulastest. See ei ole midagi, mida lihtsalt maha mängida.
