Milline katastroofiline suvi see oli! Treener lahkumas, Ameerika ja Venemaa raisakullid klubi üles ostmas, poolehoidjate südamed murtud lemmiku siirdumise pärast konkurentide juurde, kõik ülejäänud klubid ümberringi kulutamas hiigelsummasid, samas kui Wenger raatsis välja käia vaid veeringuid paari võhivõõra näo eest. Noh olgu, võitsime nii koduse kui ka Amsterdami soojendusturniiri päris kõvade vastaste vastu, aga see võis olla juhus… Igal juhul ootas Arsenali liigatabeli igava keskmiku saatus, see oli kindlamast kindlam.
Kõige krooniks puterdas Lehmann uue hooaja esimesel minutil palli otse David Healy jalale. Kui seni oli ikka leidunud optimiste, kes uskusid, et Arsenal suudab möödunud hooaja neljandat kohta parandada, siis järgmise 80 minuti jooksul rauges küllap nendegi ind. Ees ootas 9 kuud nuttu ja hala teadmisest, et Manchester United, Chelsea ja Liverpool on Arsenali kaugele selja taha jätnud. Vabalt oleks kõik võinudki nii minna. Me ei saa kunagi teada, mis tagajärjed olnuks avamängu kaotusel. Ent Kolo Toure, kelle põhikohustuseks ei ole palli hoides vastaseid üle mängida, teenis avamängus Fulhamiga Arsenalile penalti. Van Persie tabamus oli ootuspärane, kuid palju üllatavam oli Arsenali võiduvärava autori nimi. Aleksander Hleb, kes möödunud hooajal oleks ka üksinda tühja väravasuu ees seistes enne pealelöömist üritanud sööduga tiimikaaslast leida, lõi ühe Arsenali tähtsama värava 2007. aastal.
Korraga oli optimism tagasi nii platsil kui tribüünil. Midagi oli Arsenaliga teisiti kui varem. Mängijate näod olid küll paljuski samad, aga mitmed neist tundusid enesekindlamad, täiskasvanumad. Kaks aastat oldi ehitatud ja harjutatud, nüüd hakkasid tükid paika loksuma. Järgmised mängud näitasid, et kuulsast nimest ja imelistest oskustest on jalgpallis tihti tähtsamgi see, kuidas 11 platsil ja 5 pingil olevat meest üksteisega klapivad. Järk-järgult hakkasid Arsenali uue hooaja pusle tükid oma kohale loksuma. Mõned neist olid teada tuntud, teised üllatavad, aga kõik ühtviisi omad ja asendamatud just selle Arsenali koosseisu, vaimsuse ja mängustiili jaoks sellelsinasel hooajal 2007/2008.
Kõige krooniks puterdas Lehmann uue hooaja esimesel minutil palli otse David Healy jalale. Kui seni oli ikka leidunud optimiste, kes uskusid, et Arsenal suudab möödunud hooaja neljandat kohta parandada, siis järgmise 80 minuti jooksul rauges küllap nendegi ind. Ees ootas 9 kuud nuttu ja hala teadmisest, et Manchester United, Chelsea ja Liverpool on Arsenali kaugele selja taha jätnud. Vabalt oleks kõik võinudki nii minna. Me ei saa kunagi teada, mis tagajärjed olnuks avamängu kaotusel. Ent Kolo Toure, kelle põhikohustuseks ei ole palli hoides vastaseid üle mängida, teenis avamängus Fulhamiga Arsenalile penalti. Van Persie tabamus oli ootuspärane, kuid palju üllatavam oli Arsenali võiduvärava autori nimi. Aleksander Hleb, kes möödunud hooajal oleks ka üksinda tühja väravasuu ees seistes enne pealelöömist üritanud sööduga tiimikaaslast leida, lõi ühe Arsenali tähtsama värava 2007. aastal.
Korraga oli optimism tagasi nii platsil kui tribüünil. Midagi oli Arsenaliga teisiti kui varem. Mängijate näod olid küll paljuski samad, aga mitmed neist tundusid enesekindlamad, täiskasvanumad. Kaks aastat oldi ehitatud ja harjutatud, nüüd hakkasid tükid paika loksuma. Järgmised mängud näitasid, et kuulsast nimest ja imelistest oskustest on jalgpallis tihti tähtsamgi see, kuidas 11 platsil ja 5 pingil olevat meest üksteisega klapivad. Järk-järgult hakkasid Arsenali uue hooaja pusle tükid oma kohale loksuma. Mõned neist olid teada tuntud, teised üllatavad, aga kõik ühtviisi omad ja asendamatud just selle Arsenali koosseisu, vaimsuse ja mängustiili jaoks sellelsinasel hooajal 2007/2008.
