Esimene tagasivaade

Niisiis on jalgpallihooaeg praktiliselt lõppenud. Tõsi, Inglismaal on küll veel mängida karika ja viimase Premier-liiga koha pärast ja AC Milanil tuleb veel ära vormistada revansh Liverpooli vastu, aga Arsenali mängijad on võinud minna oma väljateenitud (või mitteteenitud, sõltuvalt arvamusest) puhkusele.

Olgem ausad, eks see üks naljakas hooaeg oli. Kõik algas väga suurte lootustega ja augustis mängugraafikut vaadates lootsin minagi salamisi, et 6. mai mäng Chelsea'ga võiks otsustada meistritiitli saatuse. Tegelikult nii ju läkski, ainult et tiitlit ei saanud kumbki tol päeval Ashburton Grove'i murule jooksnud meeskondadest. Kaks viiki hooaja kahes viimases mängus olid tulemused, mis just ei vaimustanud, eriti arvestades, et võit, mis ühtlasi andnuks tabelis kolmanda koha, ei olnuks kummaski mängus utoopiline või ebaõiglane saavutus. Aga tuleb tõdeda, et meeskonnal oli aur lihtsalt väljas. Veebruari lõpul, märtsi alguses vähem kui kahe nädalaga väljakukkumine kõigist kolmest karikasarjast jättis meestesse ilmselt üsna suure jälje. Niipalju suudeti end küll kokku võtta, et järgmiseks hooajaks Meistrite Liiga koht kindlustada, kuid see oli ka kõik.

Nii et 0:0 viimases mängus Portsmouthiga oli igati sümboolne ja adekvaatne tulemus. Just selline see hooaeg oligi - säilitasime taset, aga millegagi ei säranud. Kuid tuleb arvestada, et raske on särada, kui hooaja kõige säravam mängija on alates jaanuarist vigastatud, meeskonna suurim staar vaevleb aastatepikkusest ülekoormusest tingitud pisivigade käes ning kõige potentsiaalikam uustulnuk meeskonnas läbib kogu hooaja umbes taolises rütmis, et 3 mängu platsil ja järgmised 3 mängu ravil.

Loomulikult on targal treeneril sellisteks puhkudeks ka plaan B, kuid vahel veab seegi alt. Sest kes oleks osanud arvata, et Brasiilias sünnib ja saab maailmakuulsaks tippmängijaks jalgpallur, kes on palliga sama kohmetu nagu suvaline koduperenaine. Ma ei tea, mis Julio Baptistaga valesti läks. Liverpoolile ta ju neli väravat lõi, see on fakt. Aga nendes mängudes, kus Henry ja van Persie äraolekul oleks tulnud vastutusekoormat kandma hakata ja kasvõi üks värav lüüa, nägime ainult lõputut kohmakate liigutuste, pallikaotuste ja värvast mööda läinud löökide jada. Loodetavasti leiab Julio järgmisel aastal Hispaanias taas oma koha ja tõestab, et vähemalt sooja päikese paistel on ta endiselt suurepärane jalgpallur.

Ent Arsenali paigaltammumine sel hooajal ei olnud tingitud niivõrd löömata väravatest, vaid pigem sisse lastud väravatest. Kes jõuaks kokku lugeda neid kordi, mil me rahulikult mängu valitsesime ja vihastaval kombel võimaluse võimaluse järel raisku lasksime, kuni tuli vastasmeeskond, tegi nurga- või karistuslöögist ühe pealelöögi ja lõi värava. William Gallas märkis kord ühes intervjuus, et ehk ei ole tsoonikaitse alati meile kõige sobivam meetod ja vahel tuleks kasutada ka mees-mehe kaitset. Küllap ta jutus on kogemustest tulenev iva, kuid suur osa probleemist peitub ka väheses keskendumises ja oma keskvälja mängulisest ülekaalust tingitud valvsuse kaotuses. Ei saaks ju kuidagi öelda, et meie kaitseliinis poleks andekad mängijad. Ometi ei suutnud me oma väravat kuigi paljudes mängudes puhtana hoida. Selle probleemi lahendamine peaks olema Wengeri suvise kodutöö ülesannete seas esikohal.

Lisaks platsil toimunule tõi esimene uuel staadionil veedetud hooaeg kaasa segadusi ka klubi tagatubades ning siiani vaidlevad fännid tuliselt selle üle, kas David Deani väljatõrjumine klubi juhatusest oli saatuslik viga või ainuõige samm. Senised märgid näitavad küll, et isegi kui Wenger selle otsusega nõus ei olnud, ei näita ta seda kuidagi välja ja teeb oma tööd sama pühendunult ja professionaalselt nagu alati. Juba on sõlmitud ka esimene üleminekuleping, mis toob klubisse noore Poola väravavahi Lukasz Fabianski, nii et Arsenal näib edasi elavat ka ilma ühe oma kõigi aegade edukama mänedžeri, jalgpallipoliitiku ja läbirääkijata. Samas on klubi omandiküsimuses ja tulevases juhtkonnas siiski veel palju lahtine ja ebaselge. Tahaks vaid loota, et see ei hakka mõjutama Arsene Wengeri otsust, kas oma järgmisel aastal lõppevat lepingut klubiga pikendada või mitte.

Nii et selline see hooaeg siis oli - palju potentsiaali ja vähe resultaati. Õnneks ei ole siiski mingeid märke klubi taandarengust ning terve hulga mängijate puhul võib pigem rääkida silmatorkavast arengust ja suurtest lootustest järgmiseks hooajaks. Sel suvel ei toimu ka õnneks suuri jalgpallisündmusi, mis küll on vutihuvilisele piinarikas, kuid võimaldab vähemalt kõigil mängijatel uueks hooajaks korralikult välja puhata, terveks saada ja ette valmistuda. Ning positiivse märgina minevikust tasub meenutada, et enne kui Vieira, Ljungbergi, Bergkampi, Piresi ja Henry Arsenal uue aastatuhande algul suuri tegusid tegema hakkas, tuli klubil samuti üle elada periood, kus punktivahe liiga võitjaga oli kaks aastat järjest üsnagi suur. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks praegune Fabregase, Diaby, Rosicky, van Persie ja Adebayori Arsenal ei võiks oma loomulikku arengukõverat järgides juba ühe-kahe aasta pärast olla taas liigatabelis kõige kõrgemal kohal.