Teine tagasivaade: mängijad

Nüüdseks on hooaeg siis tõesti põhjalikult, lõplikult ja pöördumatult lõppenud (kuigi alla 21-aastaste Euroopa meistrivõistlused veel käivad ning eilne Hollandi-Inglismaa mäng koos ülipika penaltidraamaga oli päris põnev). Juba on ka mõned mängijad Arsenalist lahkunud ning teised asemele tulnud, seega oleks tagumine aeg vaadata möödunud hooajal liigas platsile jooksnud mehed nimeliselt üle, et sedastada hetkeseisu hooaja 2006/07 lõppedes.

1 - Jens Lehmann. Arsenali esiväravavahi rollis ei tekkinud kordagi kahtlust. Pöörane Jens hoidis seda kohta kindlalt, jätkates Arsenali auväärset soliidses vanuses kollkiiperite traditsiooni. Minu jaoks jääb Lehmanni kõrghetkeks möödunud hooajal Old Traffordil tehtud Solskjaeri pealelöögi tõrje, mis säilitas Arsenalile 0:1 eduseisu ja lõpuks ka võidu. Samas vajus puurilukk hooaja teisel poolel pisut ära ning mitmel korral läks standardolukordades tarbetult närvi. Kui on üks asi, mida sinu meeskonna kaitsjad kindlasti ei vaja, siis on see tõuklev, sõimlev ja kollaseid kaarte teeniv väravavaht.

2 - Abou Diaby. Diaby jaoks oli see eelkõige 2006. a mais saadud rängast vigastusest taastumise hooaeg ent isegi üllatuslikult jätkas ta 2007. a jaanuaris peaaegu samast kohast, kus pool aastat varem pooleli jäi. Eelkõige on Diaby muidugi puhas looduslik talent. Mõned ta liigutused on väga paljulubavad, aga koos meeskonnaga mängimise oskusest jääb veel vajaka, mis asjaolusid arvestades on täiesti mõistetav. Kasuks ei tulnud ka see, et mängima pidi ta mitmel korral mitte platsi keskel vaid rohkem vasakus ääres, kus ta oli selgelt vähem tõhus kui oma loomulikul positsioonil. Ent Fabregasi või Gilberto kohta platsil endale saada ei ole just kerge ülesanne. Kui see trikk peaks Diabyl eeloleval hooajal õnnestuma, saab see tulla ainult hiilgava mänguga. Hea näide edasiviivast konkurentsist.

4 - Francesc Fabregas. Kust leiaksin küll sõnu sellest poisist rääkimiseks!? Asjata ei laula Arsenali fännid staadionil üha sagedamini: "Meil on Cesc Fabregas!" Tõepoolest, ta on päris meie oma ja on seda veel loodetavasti ka mõne aasta pärast, kui temast on ametlikult saanud maailma parim jalgpallur. Kui tema esimesel suures mängus kaasalöömise aastal nägime eelkõige mängujuhtimistalenti, siis sel hooajal lisandusid kirg ja võitlusvalmidus. Cesc võib olla küll kasvult väike, aga tema aura ja hoiak platsil on ühemõtteline "minuga pole mõtet jamada, Frank". Eelseisval hoojal jääb veel oodata, et ta lisaks oma mängule ka natuke rohkem väravaid, ning ongi tehtud veel üks samm lähemale täiuslikkusele.

5 - Kolo Toure. Ei saa öelda, et see olnuks Toure kõigi aegade parim või läbinisti hiilgav hooaeg. Üdini usaldusväärse ja töökana lõi ta ka nüüd kaasa enamikus mängudes ning oma kiirusest ja pallide tagasivõitmise võimest pole ta midagi kaotanud. Ent kui kokkuvõttes lasi Arsenali kaitseliin läbi üle 30 värava, millest paljud sündisid kuidagi poolkogemata, siis ei saa Kologi olla vastutusest päris puhas. Koostöö William Gallasega vajab veel harjutamist.

6 - Philippe Senderos. Kui Arsenal ülemöödunud hooajal tegi oma räsitud kaitseliiniga võidukäiku Meistrite Liigas, oli Senderosil meeskonnas kindel koht. Seetõttu oli veidi harjumuspäratu näha teda sel hooajal taandumas valikujärjekorras tahapoole, kuid ei maksa unustada, et kaitsemängija kohta on ta ikka veel väga noor ja hooaeg 2005/06 oli pigem erandlik kui reeglipärane. Philippe ei saanud ka läinud hooajal lahti oma kahest põhilisest halvast harjumusest: teha igas mängus vähemalt üks rumal viga ja tunda tarbetut aukartust Didier "Dogbreath"Drogba ees.

7 - Tomas Rosicky. Lisaks sellele, et ta on Arsenalis järjekordne eksemplar oma rahvuskoondise kaptenite kollektsioonist (ülejäänud olid 2007. a mai seisuga Brasiilia, Rootsi ja Eesti), on Rosicky tõeliselt inspireeriv mängija, keda on lausa lust palliga liikumas vaadata. Kahju, et ta hooaega segasid pidevad pisivigastused, ent kõigi märkide järgi on väiksest Mozartist saamas üks Arsenali säravamaid mängijaid.

8 - Fredrik Ljungberg. Freddie on sümpaatne mängija, kelle kaks viimast aastat on küll olnud suhteliselt õnnetud. 28-30 aasta vanuses võiks jalgpallur veel suuri tegusid teha, kuid see eeldaks enam-vähem tervena püsimist. Ljungbergi aga on kimbutanud kõikvõimalikud hädad, alates salapärastest peavaludest ja juustuallergiast kuni jalgpallurile omasemate jalavaevusteni. Ent kui mõelda, et mees, kellele klubi maksab igal nädalal poolteist miljonit krooni palka, on suutnud kahe aasta jooksul lüüa vaid neli väravat, siis see paneb mõtlema ... Ljungberg ja tema kunagised väravad näivad kuuluvat liiga selgelt Bergkampi-aegsesse Arsenali. Ta küll ise just äsja ütles ajakirjanikele, et on valmis Arsenali jääma ja oma koha eest võitlema, kuid küsimus on, kas sellest oleks rohkem kasu talle endale või klubile.

9 - Julio Baptista. Kui Ljungbergi olukord paneb veel nukralt ohkama ja mõtlema aja kiirele kadumisele, siis Julio Baptistale mõeldes kipub lausa pisar silmanurka. Harva näeb sedavõrd kontuurselt, kuidas mees rassib kõigest vähest, tahtes tõestada oma väärtust ja kohta päikese all, ja ometi veab kõik viltu, nii et mitte midagi ei tule välja. Oli see üks mäng Liverpooliga, mis ta oli, aga kõiges muus oli Julio Baptista põgus visiit Arsenali kurb aga täielik läbikukkumine. Loodetavasti ei jää "maailma kõige kohmakama Brasiilia jalgpalluri" mitte just auväärne tiitel teda karjääri lõpuni kummitama.

10 - William Gallas. Kui Gallas võttis endale Dennis Bergkampi vana numbri (veidi ootamatu käik kaitsemängija kohta), tundus, et ambitsiooni on mehel kõvasti. Tagasivaates siiski on selge, et ootused olid mõlemalt poolt suuremad kui reaalsus. Ehk pidi mees lõivu maksma Prantsusmaa edukale esinemisele MM-il, kuid vigastus röövis talt kolmandiku klubihooajast ning kui ta lõpuks regulaarselt mängima pääses, oli Arsenal kaotanud suurema osa oma auhinnalootustest. Vahest see tingis ka kohati pisut tujutud esitused palliplatsil ja pisut liiga teravad sõnavõtud meedias. Veel üks mängija, kelle puhul eelseisval hooajal on oodata märksa paremat meeskonda sulandumist ja kindlasti võimetekohaseid kõrgemal tasemel mängusooritusi.

11 - Robin van Persie. Robin on möödunud hooajast üks väheseid Arsenali mängijaid, kelle kohta polegi midagi kriitilist öelda. Võib-olla on põhjus selles, et viimati sai teda platsil näha õige ammu, kuna talvine vigastus katkestas mehe karjääri edukaima hooaja. Ent siiski tahaks uskuda, et tegelikult ta nüüd saavutaski selle taseme, mida temalt oodati ja loodeti. Nii Hollandi kui Arsenali eest löödud väravad ja jagatud söödud räägivad ise enda eest. Isegi kui Thierry ja Robin oleks kogu hooaja vigastusteta püsinud, pole sugugi kindel, et just Henry oleks lõpetanud Arsenali suurima väravalööjana. Van Persie nimele jääb ka hooaja efektseim värav - 30. septembril Charltoni vastu.

13 - Alexander Hleb. Hlebi vormikõver näis sügisel võnkuvat ühest mängust teise üles ja alla, kuid kevadeks asendus see aeglase langusega. Hleb mängib väga hästi, kui ta ümber on Henry, van Persie, Fabregas ja Eboue. Tema oskus pall endale jala külge liimida ja seda seal just nii kaua hoida, kuni üks nimetatutest sööduks sobivale positsioonile jõuab, on korduvalt osutunud väga kasulikuks. Sügisel nägime lisaks mitmeid soodsaid märke platsivälisest sõprusest ja platsisisesest teineteisemõistmisest Rosickyga. Kevadeks olid kõik need soodsad märgid tuhmunud, kuna Hlebile sobiv koosseis ei olnud praktiliselt terve teise poole hooajast kasutatav. Hleb ei ole mängija, kes üksinda väravaid meisterdab; ta on söötja ja ettevalmistaja ning sellisena on ta Arsenalile kindlasti vajalik. Hlebi varjuküljeks on mõningane laiskus ja mõned rumalad vead. Just tema positsioonile vajaks Arsenal hädasti natuke erineva profiiliga ääremängijat, kes pakuks valgevenelasele konkurentsi ning annaks treenerile teise võimaluse, kui Hlebile mäng mingil põhjusel parasjagu ei istu.

14 - Thierry Henry. Tõeliselt õnnetu hooaeg. Pärast paljusid hooaegu 25-30 värava tasemel püsimist ületas Titi vigastustega maadeldes napilt 10 värava piiri ning tagatipuks jäi üldarvestuses alla ka van Persiele. Unustame selle nüüd ruttu-ruttu ära ja loodame, et Henry on ka edaspidi Arsenali mängija ning normaalne olukord taastub.

15 - Denilson. Veel üks Wengeri augustilõpu leidudest ja seni nähtu põhjal vaat' et kolmest kõige õnnestunum. Kulus küll veidike aega, enne kui lisaks arvutist nime lugemisele ka meest platsil näha saime, aga nähtu oli meeldiv. Küll ei teinud see noor brasiillane midagi maailma vapustavat, aga vähemalt tundis ta ennast Inglise liigas silmatorkavalt hästi ja mugavalt, eriti võrreldes ühe oma kaasmaalasega.

16 - Mathieu Flamini. Denilsoni saabumine tähendas ühtlasi seda, et Mathieu Flamini jaoks ei ole Arsenalis enam ruumi, sest keskvälja keskosa on klubi kõige konkurentsitihedam positsioon. Flamini on tugev keskmine töökas mängija, aga Denilson tundub olevat andekam ning arvestades nende 4 aastast vanusevahet, siis potentsiaalis ka selgelt parem mängija.

17 - Alexandre Song Billong. Song oli liigamängudes Arsenali algkoosseisus vaid 29. novembril võõrsil Fulhami vastu ning see on üks neid mänge, mida pole tarvis meenutada.

19 - Gilberto Silva. Vaevalt, et keegi teeb kunagi laulu "Meil on Gilberto Silva!" See ei klapiks selle mehe isiksusega ega tema rolliga platsil. Ka lõppenud hooajal tegi ta oma tööd talle omase märkamatu tõhususega. Ent põhjus, miks ta oli minu meelest meeskonna parim mängija hooajal, on hoopis muus. Vieira, Bergkamp ja mitmed kogenud võitlejad on meeskonnast lahkunud - kelle poole pööravad noormängijad pilgud, et saada julgustust ja juhendamist? Kapten Henry on suurema osa ajast mängust väljas - kes võtaks liidrirolli enda kanda? Ründav keskväli ei suuda täita neile pandud ootusi väravate löömise osas - kes keskväljamängijatest astuks ette ja lööks vähemalt kümme väravat? Henry ja van Persie on mõlemad vigastatud - kes oleks piisavalt külma närviga, et olla kindel esimese valiku penaltilööja? Gilberto oli sel hooajal Arsenalile veel kasulikum, veel kvaliteetsem ja veel vajalikum kui kõigil varasematel aastatel. Vaimustav!

20 - Johan Djourou. Djourou möödus lõppenud hooajal kaitsjate valikujärjestuses oma rahvuskaaslasest Senderosist, kuigi osalt tingis seda ka tema suurem mitmekülgsus, mis võimaldas teda kasutada nii kaitsva keskväljamehe kui ka paremkaitsjana. Djourou ei jäänud küll meelde millegi positiivselt silmapaistvaga, kuid kaitsja puhul on ehk olulisemgi, et ta ei jäänud meelde ka ühegi silmatorkava apsakaga. Ja arenguruumi jagub.

21 - Mart Poom. 13. mail Portsmouthi vastu sai Mart siis - arvatavasti tänutäheks ja lahkumiskingituseks - kätte koha Arsenali liigamängu algkoosseisus. Mõni võib küll vaielda, aga ma leian, et Poom ja Arsenal leidsid teineteist mõlema jaoks õigel ajal. Poomi jaoks tähendas see, et nüüd on tal lootust veel paar-kolm aastat tipptasemel mängida ning sellest ehk veel olulisemgi võib olla saadud kogemusest tulevikus Eesti jalgpallile tõusev kasu. Arsenal sai endale korrektse, tööka ja usaldusväärse varumängija, kelle pärast ei pidanud muretsema.

22 - Gael Clichy. Kes meil õieti enne teda vasakkaitses mängis? Vist keegi Ashley? Ah, mis tähtsust sel enam.

24 - Manuel Almunia. Ma tõesti ei tea, miks inimesed ei taha hästi uskuda, et Manuel võiks tõusta Lehmanni asemel esiväravavahiks. Mees on iga aastaga järjest kindlamaks muutunud ja pole oma vähestel etteastetel teinud praktiliselt mingeid vigu.

25 - Emmanuel Adebayor. Tulihingeline võitleja, suur töörügaja, õigluse eest seisja, Thierry uus tantsupartner, oluliste väravate lööja - kellele küll ei meeldiks Ade! Pealelöökide arvu ja sisseläinud pallide suhe võiks küll veidi parem olla ... aga sellepärast ongi Thierry ja Robin valikujärjekorras eespool. Ei osanud ju keegi hooaja algul ennustada, et kaks esiründajat hooaja teiseks pooleks ära langevad ja Julio Baptista osutub täiesti kasutuks. Nii langeski Adele ehk suurem koormus kui tarvis, aga ta tuli toime ja on nüüd Arsenali fännidele oma poiss. Pole ju kõige halvem saavutus ühe auhindadeta hooaja kohta.

27 - Emmanuel Eboue. Meie teine Emmanuel on märksa vastuolulisem kuju. Kiiresti joosta suudab küll, häid tsenderdusi oskab ka anda. Aga liiga armas kipub talle olema näitekunst ja vahel jääb oma trahvikasti juurest palli äratoimetamisega hätta. Ilmselt on ka tema enamaks võimeline, kui ta lõppenud hooajal näitas. Koostöö Hlebiga tuleks tolmust puhtaks pühkida ... või ehk hoopis Eboue ise paremaks äärepoolikuks panna ... Siin on mõte, mis väärib mõtlemist.

30 - Jeremie Aliadiere. Sel hooajal oli Aliadiere üle pikkade aastate esimest korda piisavalt vigastustevaba, et ennast näidata, ja mingil hetkel hakkas juba peaaegu tulema. Igal juhul olid Baptista tipphetked Liverpooli vastu suuresti just Jeremie eeltöö tulemus. Ning oma kiirusega ei olnud ta ka vasakul äärel sugugi paha. Võimalik, et midagi jäigi temast lõpuni välja tulemata. Mul on tugev tunne, et ta on tegelikult väga hea mängija ja kui ta püsib tervena, võib Middlesbrough eest veel hulga väravaid lüüa.

31 - Justin Hoyte. Tema oli Arsenalis möödunud hooajal kõige rohkem mängida saanud inglane. Eboue vigastuste tõttu sai ta asendusmehena kokkuvõttes päris sageli platsile ning paistis silma tugevustega just neis kohtades, kus Elevandiluuranniku mehel on nõrkused, nimelt kindlas kaitsemängus. Probleem on vaid see, et Arsenali süsteem eeldab äärekaitsjatelt kiiret rünnakusse tõusmist ja siin jääb Hoyte nõrgaks. Hea on omada sellist asendusmeest, aga esimese valiku äärekaitsjat ei pruugi Justinist vähemalt Arsenalis kunagi saada.

32 - Theo Walcott. Eks katsu jalgpalli mängida, kui kogu Inglismaa vaatab sulle suurte, ootusärevusest niiskete silmadega otsa ja anub "Palun ole meie järgmine iidol!" või siis nõuab "No millal sa juba oma esimese värava lööd!" Vähemalt see teine mure on nüüd murtud ning kevadine õlaoperatsioon tuli just sobival ajal, et noormees rambivalgusest välja saada. Nüüd veel kõvasti tööd ja õppimist, et jalgpall on meeskonnamäng, kus palli soovitavalt ikka oma mängijale söödetakse, ning läheb küll.

Arsene Wenger. Võib arvata, et lõppenu oli Wengerile üks karjääri raskemaid hooaegu. Uuele staadionile kolimine, põhiründajate pikaajalised vigastused, suurte lootuste järk-järguline kustumine, lahkhelid klubi juhatuses, võib-olla ka kahtlused oma noorteprojekti õigsuses - kõige sellega tuli kuidagi toime tulla. Ehk just sellest olid tingitud ka Wengerile ebaiseloomulikud emotsioonipursked, eriti kähmlus Alan Pardew'ga ja vaidlused Inglise jalgpalliassotsiatsiooniga. Jääb vaid loota, et nüüd on madalseis ületatud ning Wenger on Arsenali tüüri juures ka siis, kui tema kolmas Arsenali meeskond jõuab päris tippu.