Thierry lahkumine

Kõik lapsed saavad kord suureks ja kõik sportlased lõpetavad kord karjääri. Mõlemad on mõnes mõttes kurvad sündmused, kuid siiski mitte traagilised. Möödunu tagasinutmise asemel on märksa mõistlikum vaadata asjadele positiivselt ning nautida muutusi, vaheldust ja uusi olukordi.

Muidugi oleks seda palju lihtsam teha, kui Henry poleks aasta tagasi pärast kaotust Meistrite Liiga finaalis Arsenaliga uut lepingut sõlmides öelnud: "See on minu viimane leping. Ma kuulun siia." Kuna olen Arsenali poolehoidjana veel suhteliselt nooruke, siis minul polegi isiklikku mälestust Arsenalist ilma Henry'ta. Eks olnud tema olemasolu tegelikult üks peapõhjusi, mis mind (ja küllap tuhandeid teisigi) kahuripoiste klubisse tõi. Aga paratamatult pidi see päev varem või hiljem saabuma, samuti nagu paratamatult saabub veelgi kohutavam päev, mil Arsenali tüüri juures ei ole enam Arsene Wenger.

Eelmisel kevadel, olles kuulnud Thierry julgustavaid sõnu, uskusime kõik, et ta on läbi ja lõhki Arsenali fänn nagu meiegi ning see on koht, kus ta professionaalse sportlasena oma viimase mängu peab. Ses mõttes on kogu see lugu natuke kibedama mekiga, kui oleks tarvis. Ent see aasta eest emotsioonipuhangus tehtud otsus on ka hea indikaator sellest, milline mees on Henry isiksusena. Ta ongi emotsionaalne, lojaalne ja aus, käitudes pigem oma südame kui mõistuse järgi. Südame järgi toimides olnuks aasta eest mõeldamatu, et pärast ülivalusat kaotust jätab kapten oma meeskonna ja fännid maha. Arsenal janunes positiivset sõnumit ja Thierry andis selle praktiliselt ilma mõtlemata. Ent aasta jooksul on emotsioonid vaibunud ning kevadel, kui Henry pidi mänge platsi kõrvalt vaatama, on tal olnud aega tehtud otsust hinnata ja natuke kainemalt arutleda. Kaine arutlus aga ütleb, et Hispaaniasse siirdumine tundub olevat kõiki asjaolusid arvesse võttes parim lahendus kõigi osapoolte jaoks.

Loomulikult ei oleks Arsenali jaoks parim lahendus jääda ilma tippvormis võidujanusest Thierry Henry'st. Paraku on reaalsus selline, et sellest Henry'st on Arsenal juba peaaegu aasta ilma olnud. Küsimus, kas Henry suudab oma keha taas täielikult korda saada, on kogu selles saagas üks olulisemaid tundmatuid. Arsenal ei vajaks Henry'd, kes mängib läbi valu ning ei jookse seetõttu kõigi pallide järele ning ei liigu platsil piisava innuga. Selline Henry oleks platsil Arsenali jaoks lausa katastroof, sest ta on ju ikkagi Thierry Henry, nii et vaatamata vigastustele ja alavormile üritaks keskväli eesotsas Fabregasiga ikka oma kaptenit ja ebajumalat söötudega toita, jättes nii ehk kasutamata mõne potentsiaalikama rünnakulahenduse.

Kirjutasin 11. juunil siin, et tegelikult võib aeg Arsenali seisukohalt olla Henry lahkumiseks täpselt küps, sest meeskond on juba harjunud ilma temata mängima ning oma tausta poolest on ta teistest mängijatest väga erinev. Henry oli Arsenalis viimane tõeliselt suur nimi 2003/04 võitmatust hooajast. Ainus suur saavutamata auhind tema jaoks on Meistrite Liiga võit. Suurem osa ülejäänud Arsenali noorest meeskonnast pole veel midagi märkimisväärset võitnud. Nende ambitsioonile on järk-järguline areng igati sobilik, samas kui Henry'l ei ole aega oodata, kuni meeskond tema ümber tema tasemele jõuab, sest selleks ajaks ei oleks ta ise enam piisaval tasemel. Fabregas, van Persie, Clichy, Walcott, Adebayor ja teised alles rühivad tippu ning selline ühine pürgimine tekitab tavaliselt tugeva meeskonnavaimu, mis on võiduka meeskonna loomisel väga oluline komponent. Henry on juba tipus ning oma iseloomust tulenevalt ei saa ta midagi teha, kui ta saadab vahel mõne ebaõnnestunud liigutuse teinud võistkonnakaaslase poole ettheitva pilgu. Meeskonnasisese kambavaimu huvides on ehk seetõttu isegi parem, kui seal pole ühte sellist superstaari ja kõik mängijad on positsioonilt enam-vähem võrdsed.

Kindlasti me oleks tahtnud saata Henry Arsenalist pensionile samasuguste auavaldustega, nagu me tegime aasta tagasi Dennis Bergkampiga, kuid ehk just Bergkampi tähe vaikse kustumise tunnistajaks olemine oli veel üks argument Henry jaoks, miks oma karjääriga mitte sama teed minna. Sest mäletan isegi, et viimastel aastatel oli Bergkampi nägemine platsil sageli pigem kurb kui joovastav kogemus. Mõistagi olid tema platsinägemine ja sööduoskus endiselt tasemel, aga liigutuste kiirus polnud enam endine. See on ühelt poolt igati mõistetav, aga kuskil publiku alateadvuses tiksub kõigele vaatamata ootus, et kui platsil on Bergkamp või Henry, siis juhtuvad seal imed. Bergkampi iseloom lubas tal vaikselt ja väärikalt võistkonnas üha kõrvalisemasse rolli taanduda. Henry on tehtud teisest puust ja kõigi märkide järgi pigem eelistaks sellist olukorda vältida. Tegelikult on mõlemad valikud õiged ning kõik inimesed ei pea käima ühe malli järgi. Ma mõtlen siiani sügavalt sooja tundega Bergkampi lojaalsusele ja inimlikule suurusele ning mõne aja möödudes mõtlen ma küllap samuti ka Henry'st. Sest isegi kaheksa aastat ühes klubis on tänapäeva jalgpallis juba haruldane lojaalsuse näitaja ning Henry soov möödunud pühapäeval fännidega korralikult jumalaga jätta oli märk, et lahkuminek polnud ka tema jaoks kerge.

Arsenali fännide ja Henry kui sportlase ja inimese austajatena aga peaksime võib-olla olema isegi rahul, et Barcelonasse siirdumine annab Thierry'le loodetavasti võimaluse võita veel mõni puuduolev karikas ja tiitel ning vahest oma karjääri isegi mõne aasta võrra pikendada. Ei pea ju jalgpallurid Hispaanias siiski mängima sellistes metsikutes ilmastikutingimustes, mida võib Inglismaal jõulude paiku kohata Boltonis või Blackburnis. Samuti on La Liga pisut aeglasem ja sealne kaitse pisut vähem jõuline, nii et isegi kui Henry saavutaks 80% oma absoluutsest tippvormist, säraks ta Hispaanias sama eredalt, nagu ta tegi seda Inglismaal.

Olen kindel, et pikas perspektiivis jäävad nii spordiajaloo kui Henry enda jaoks tema sportlastee parimaks ajaks Arsenalis veedetud aastad. Kui mitte enne, siis pärast Barcelona perioodi lõppu näeme teda kindlasti ka Ashburton Grove'i tribüünil, kus ta saab kindlasti tulise ja sooja vastuvõtu. Meile, fännidele jäävad aga alatiseks nautida ja imetleda kõik need 226 väravat, mille hulgas pole vähe ka selliseid pärle. Praegusel hetkel tundub küll, et 226 jääb klubi rekordiks pikaks ajaks, kuid sama võisid poolehoidjad mõelda ka 1998. aastal, kui klubist lahkus eelmine rekordiomanik Ian Wright (185). Meenutades ühe teatud Robin van Persie nime kandva mehe esitusi möödunud sügisel, ei oleks ma sugugi üllatunud, kui Henry rekord puruneks juba kuue-seitsme aasta pärast (hetkel on kirjas 34). Aga isegi kui nii ei lähe ja kui Arsenali ründeliini esinumbriks kerkib hoopis mõni teine nimi, on ometi põhjust eelseisvaid aastaid huviga oodata. Arsenalis on sündimas midagi erakordset, Wengeri järgmine suur meeskond on kohe-kohe lavale astumas. Thierry võis küll olla põhjus, mis mind Arsenali juurde tõi, kuid tema lahkumine mind siit kindlasti ei vii ning tulevik on raudselt puna-valge.