Thierry lahkumine

Kõik lapsed saavad kord suureks ja kõik sportlased lõpetavad kord karjääri. Mõlemad on mõnes mõttes kurvad sündmused, kuid siiski mitte traagilised. Möödunu tagasinutmise asemel on märksa mõistlikum vaadata asjadele positiivselt ning nautida muutusi, vaheldust ja uusi olukordi.

Muidugi oleks seda palju lihtsam teha, kui Henry poleks aasta tagasi pärast kaotust Meistrite Liiga finaalis Arsenaliga uut lepingut sõlmides öelnud: "See on minu viimane leping. Ma kuulun siia." Kuna olen Arsenali poolehoidjana veel suhteliselt nooruke, siis minul polegi isiklikku mälestust Arsenalist ilma Henry'ta. Eks olnud tema olemasolu tegelikult üks peapõhjusi, mis mind (ja küllap tuhandeid teisigi) kahuripoiste klubisse tõi. Aga paratamatult pidi see päev varem või hiljem saabuma, samuti nagu paratamatult saabub veelgi kohutavam päev, mil Arsenali tüüri juures ei ole enam Arsene Wenger.

Eelmisel kevadel, olles kuulnud Thierry julgustavaid sõnu, uskusime kõik, et ta on läbi ja lõhki Arsenali fänn nagu meiegi ning see on koht, kus ta professionaalse sportlasena oma viimase mängu peab. Ses mõttes on kogu see lugu natuke kibedama mekiga, kui oleks tarvis. Ent see aasta eest emotsioonipuhangus tehtud otsus on ka hea indikaator sellest, milline mees on Henry isiksusena. Ta ongi emotsionaalne, lojaalne ja aus, käitudes pigem oma südame kui mõistuse järgi. Südame järgi toimides olnuks aasta eest mõeldamatu, et pärast ülivalusat kaotust jätab kapten oma meeskonna ja fännid maha. Arsenal janunes positiivset sõnumit ja Thierry andis selle praktiliselt ilma mõtlemata. Ent aasta jooksul on emotsioonid vaibunud ning kevadel, kui Henry pidi mänge platsi kõrvalt vaatama, on tal olnud aega tehtud otsust hinnata ja natuke kainemalt arutleda. Kaine arutlus aga ütleb, et Hispaaniasse siirdumine tundub olevat kõiki asjaolusid arvesse võttes parim lahendus kõigi osapoolte jaoks.

Loomulikult ei oleks Arsenali jaoks parim lahendus jääda ilma tippvormis võidujanusest Thierry Henry'st. Paraku on reaalsus selline, et sellest Henry'st on Arsenal juba peaaegu aasta ilma olnud. Küsimus, kas Henry suudab oma keha taas täielikult korda saada, on kogu selles saagas üks olulisemaid tundmatuid. Arsenal ei vajaks Henry'd, kes mängib läbi valu ning ei jookse seetõttu kõigi pallide järele ning ei liigu platsil piisava innuga. Selline Henry oleks platsil Arsenali jaoks lausa katastroof, sest ta on ju ikkagi Thierry Henry, nii et vaatamata vigastustele ja alavormile üritaks keskväli eesotsas Fabregasiga ikka oma kaptenit ja ebajumalat söötudega toita, jättes nii ehk kasutamata mõne potentsiaalikama rünnakulahenduse.

Kirjutasin 11. juunil siin, et tegelikult võib aeg Arsenali seisukohalt olla Henry lahkumiseks täpselt küps, sest meeskond on juba harjunud ilma temata mängima ning oma tausta poolest on ta teistest mängijatest väga erinev. Henry oli Arsenalis viimane tõeliselt suur nimi 2003/04 võitmatust hooajast. Ainus suur saavutamata auhind tema jaoks on Meistrite Liiga võit. Suurem osa ülejäänud Arsenali noorest meeskonnast pole veel midagi märkimisväärset võitnud. Nende ambitsioonile on järk-järguline areng igati sobilik, samas kui Henry'l ei ole aega oodata, kuni meeskond tema ümber tema tasemele jõuab, sest selleks ajaks ei oleks ta ise enam piisaval tasemel. Fabregas, van Persie, Clichy, Walcott, Adebayor ja teised alles rühivad tippu ning selline ühine pürgimine tekitab tavaliselt tugeva meeskonnavaimu, mis on võiduka meeskonna loomisel väga oluline komponent. Henry on juba tipus ning oma iseloomust tulenevalt ei saa ta midagi teha, kui ta saadab vahel mõne ebaõnnestunud liigutuse teinud võistkonnakaaslase poole ettheitva pilgu. Meeskonnasisese kambavaimu huvides on ehk seetõttu isegi parem, kui seal pole ühte sellist superstaari ja kõik mängijad on positsioonilt enam-vähem võrdsed.

Kindlasti me oleks tahtnud saata Henry Arsenalist pensionile samasuguste auavaldustega, nagu me tegime aasta tagasi Dennis Bergkampiga, kuid ehk just Bergkampi tähe vaikse kustumise tunnistajaks olemine oli veel üks argument Henry jaoks, miks oma karjääriga mitte sama teed minna. Sest mäletan isegi, et viimastel aastatel oli Bergkampi nägemine platsil sageli pigem kurb kui joovastav kogemus. Mõistagi olid tema platsinägemine ja sööduoskus endiselt tasemel, aga liigutuste kiirus polnud enam endine. See on ühelt poolt igati mõistetav, aga kuskil publiku alateadvuses tiksub kõigele vaatamata ootus, et kui platsil on Bergkamp või Henry, siis juhtuvad seal imed. Bergkampi iseloom lubas tal vaikselt ja väärikalt võistkonnas üha kõrvalisemasse rolli taanduda. Henry on tehtud teisest puust ja kõigi märkide järgi pigem eelistaks sellist olukorda vältida. Tegelikult on mõlemad valikud õiged ning kõik inimesed ei pea käima ühe malli järgi. Ma mõtlen siiani sügavalt sooja tundega Bergkampi lojaalsusele ja inimlikule suurusele ning mõne aja möödudes mõtlen ma küllap samuti ka Henry'st. Sest isegi kaheksa aastat ühes klubis on tänapäeva jalgpallis juba haruldane lojaalsuse näitaja ning Henry soov möödunud pühapäeval fännidega korralikult jumalaga jätta oli märk, et lahkuminek polnud ka tema jaoks kerge.

Arsenali fännide ja Henry kui sportlase ja inimese austajatena aga peaksime võib-olla olema isegi rahul, et Barcelonasse siirdumine annab Thierry'le loodetavasti võimaluse võita veel mõni puuduolev karikas ja tiitel ning vahest oma karjääri isegi mõne aasta võrra pikendada. Ei pea ju jalgpallurid Hispaanias siiski mängima sellistes metsikutes ilmastikutingimustes, mida võib Inglismaal jõulude paiku kohata Boltonis või Blackburnis. Samuti on La Liga pisut aeglasem ja sealne kaitse pisut vähem jõuline, nii et isegi kui Henry saavutaks 80% oma absoluutsest tippvormist, säraks ta Hispaanias sama eredalt, nagu ta tegi seda Inglismaal.

Olen kindel, et pikas perspektiivis jäävad nii spordiajaloo kui Henry enda jaoks tema sportlastee parimaks ajaks Arsenalis veedetud aastad. Kui mitte enne, siis pärast Barcelona perioodi lõppu näeme teda kindlasti ka Ashburton Grove'i tribüünil, kus ta saab kindlasti tulise ja sooja vastuvõtu. Meile, fännidele jäävad aga alatiseks nautida ja imetleda kõik need 226 väravat, mille hulgas pole vähe ka selliseid pärle. Praegusel hetkel tundub küll, et 226 jääb klubi rekordiks pikaks ajaks, kuid sama võisid poolehoidjad mõelda ka 1998. aastal, kui klubist lahkus eelmine rekordiomanik Ian Wright (185). Meenutades ühe teatud Robin van Persie nime kandva mehe esitusi möödunud sügisel, ei oleks ma sugugi üllatunud, kui Henry rekord puruneks juba kuue-seitsme aasta pärast (hetkel on kirjas 34). Aga isegi kui nii ei lähe ja kui Arsenali ründeliini esinumbriks kerkib hoopis mõni teine nimi, on ometi põhjust eelseisvaid aastaid huviga oodata. Arsenalis on sündimas midagi erakordset, Wengeri järgmine suur meeskond on kohe-kohe lavale astumas. Thierry võis küll olla põhjus, mis mind Arsenali juurde tõi, kuid tema lahkumine mind siit kindlasti ei vii ning tulevik on raudselt puna-valge.

Teine tagasivaade: mängijad

Nüüdseks on hooaeg siis tõesti põhjalikult, lõplikult ja pöördumatult lõppenud (kuigi alla 21-aastaste Euroopa meistrivõistlused veel käivad ning eilne Hollandi-Inglismaa mäng koos ülipika penaltidraamaga oli päris põnev). Juba on ka mõned mängijad Arsenalist lahkunud ning teised asemele tulnud, seega oleks tagumine aeg vaadata möödunud hooajal liigas platsile jooksnud mehed nimeliselt üle, et sedastada hetkeseisu hooaja 2006/07 lõppedes.

1 - Jens Lehmann. Arsenali esiväravavahi rollis ei tekkinud kordagi kahtlust. Pöörane Jens hoidis seda kohta kindlalt, jätkates Arsenali auväärset soliidses vanuses kollkiiperite traditsiooni. Minu jaoks jääb Lehmanni kõrghetkeks möödunud hooajal Old Traffordil tehtud Solskjaeri pealelöögi tõrje, mis säilitas Arsenalile 0:1 eduseisu ja lõpuks ka võidu. Samas vajus puurilukk hooaja teisel poolel pisut ära ning mitmel korral läks standardolukordades tarbetult närvi. Kui on üks asi, mida sinu meeskonna kaitsjad kindlasti ei vaja, siis on see tõuklev, sõimlev ja kollaseid kaarte teeniv väravavaht.

2 - Abou Diaby. Diaby jaoks oli see eelkõige 2006. a mais saadud rängast vigastusest taastumise hooaeg ent isegi üllatuslikult jätkas ta 2007. a jaanuaris peaaegu samast kohast, kus pool aastat varem pooleli jäi. Eelkõige on Diaby muidugi puhas looduslik talent. Mõned ta liigutused on väga paljulubavad, aga koos meeskonnaga mängimise oskusest jääb veel vajaka, mis asjaolusid arvestades on täiesti mõistetav. Kasuks ei tulnud ka see, et mängima pidi ta mitmel korral mitte platsi keskel vaid rohkem vasakus ääres, kus ta oli selgelt vähem tõhus kui oma loomulikul positsioonil. Ent Fabregasi või Gilberto kohta platsil endale saada ei ole just kerge ülesanne. Kui see trikk peaks Diabyl eeloleval hooajal õnnestuma, saab see tulla ainult hiilgava mänguga. Hea näide edasiviivast konkurentsist.

4 - Francesc Fabregas. Kust leiaksin küll sõnu sellest poisist rääkimiseks!? Asjata ei laula Arsenali fännid staadionil üha sagedamini: "Meil on Cesc Fabregas!" Tõepoolest, ta on päris meie oma ja on seda veel loodetavasti ka mõne aasta pärast, kui temast on ametlikult saanud maailma parim jalgpallur. Kui tema esimesel suures mängus kaasalöömise aastal nägime eelkõige mängujuhtimistalenti, siis sel hooajal lisandusid kirg ja võitlusvalmidus. Cesc võib olla küll kasvult väike, aga tema aura ja hoiak platsil on ühemõtteline "minuga pole mõtet jamada, Frank". Eelseisval hoojal jääb veel oodata, et ta lisaks oma mängule ka natuke rohkem väravaid, ning ongi tehtud veel üks samm lähemale täiuslikkusele.

5 - Kolo Toure. Ei saa öelda, et see olnuks Toure kõigi aegade parim või läbinisti hiilgav hooaeg. Üdini usaldusväärse ja töökana lõi ta ka nüüd kaasa enamikus mängudes ning oma kiirusest ja pallide tagasivõitmise võimest pole ta midagi kaotanud. Ent kui kokkuvõttes lasi Arsenali kaitseliin läbi üle 30 värava, millest paljud sündisid kuidagi poolkogemata, siis ei saa Kologi olla vastutusest päris puhas. Koostöö William Gallasega vajab veel harjutamist.

6 - Philippe Senderos. Kui Arsenal ülemöödunud hooajal tegi oma räsitud kaitseliiniga võidukäiku Meistrite Liigas, oli Senderosil meeskonnas kindel koht. Seetõttu oli veidi harjumuspäratu näha teda sel hooajal taandumas valikujärjekorras tahapoole, kuid ei maksa unustada, et kaitsemängija kohta on ta ikka veel väga noor ja hooaeg 2005/06 oli pigem erandlik kui reeglipärane. Philippe ei saanud ka läinud hooajal lahti oma kahest põhilisest halvast harjumusest: teha igas mängus vähemalt üks rumal viga ja tunda tarbetut aukartust Didier "Dogbreath"Drogba ees.

7 - Tomas Rosicky. Lisaks sellele, et ta on Arsenalis järjekordne eksemplar oma rahvuskoondise kaptenite kollektsioonist (ülejäänud olid 2007. a mai seisuga Brasiilia, Rootsi ja Eesti), on Rosicky tõeliselt inspireeriv mängija, keda on lausa lust palliga liikumas vaadata. Kahju, et ta hooaega segasid pidevad pisivigastused, ent kõigi märkide järgi on väiksest Mozartist saamas üks Arsenali säravamaid mängijaid.

8 - Fredrik Ljungberg. Freddie on sümpaatne mängija, kelle kaks viimast aastat on küll olnud suhteliselt õnnetud. 28-30 aasta vanuses võiks jalgpallur veel suuri tegusid teha, kuid see eeldaks enam-vähem tervena püsimist. Ljungbergi aga on kimbutanud kõikvõimalikud hädad, alates salapärastest peavaludest ja juustuallergiast kuni jalgpallurile omasemate jalavaevusteni. Ent kui mõelda, et mees, kellele klubi maksab igal nädalal poolteist miljonit krooni palka, on suutnud kahe aasta jooksul lüüa vaid neli väravat, siis see paneb mõtlema ... Ljungberg ja tema kunagised väravad näivad kuuluvat liiga selgelt Bergkampi-aegsesse Arsenali. Ta küll ise just äsja ütles ajakirjanikele, et on valmis Arsenali jääma ja oma koha eest võitlema, kuid küsimus on, kas sellest oleks rohkem kasu talle endale või klubile.

9 - Julio Baptista. Kui Ljungbergi olukord paneb veel nukralt ohkama ja mõtlema aja kiirele kadumisele, siis Julio Baptistale mõeldes kipub lausa pisar silmanurka. Harva näeb sedavõrd kontuurselt, kuidas mees rassib kõigest vähest, tahtes tõestada oma väärtust ja kohta päikese all, ja ometi veab kõik viltu, nii et mitte midagi ei tule välja. Oli see üks mäng Liverpooliga, mis ta oli, aga kõiges muus oli Julio Baptista põgus visiit Arsenali kurb aga täielik läbikukkumine. Loodetavasti ei jää "maailma kõige kohmakama Brasiilia jalgpalluri" mitte just auväärne tiitel teda karjääri lõpuni kummitama.

10 - William Gallas. Kui Gallas võttis endale Dennis Bergkampi vana numbri (veidi ootamatu käik kaitsemängija kohta), tundus, et ambitsiooni on mehel kõvasti. Tagasivaates siiski on selge, et ootused olid mõlemalt poolt suuremad kui reaalsus. Ehk pidi mees lõivu maksma Prantsusmaa edukale esinemisele MM-il, kuid vigastus röövis talt kolmandiku klubihooajast ning kui ta lõpuks regulaarselt mängima pääses, oli Arsenal kaotanud suurema osa oma auhinnalootustest. Vahest see tingis ka kohati pisut tujutud esitused palliplatsil ja pisut liiga teravad sõnavõtud meedias. Veel üks mängija, kelle puhul eelseisval hooajal on oodata märksa paremat meeskonda sulandumist ja kindlasti võimetekohaseid kõrgemal tasemel mängusooritusi.

11 - Robin van Persie. Robin on möödunud hooajast üks väheseid Arsenali mängijaid, kelle kohta polegi midagi kriitilist öelda. Võib-olla on põhjus selles, et viimati sai teda platsil näha õige ammu, kuna talvine vigastus katkestas mehe karjääri edukaima hooaja. Ent siiski tahaks uskuda, et tegelikult ta nüüd saavutaski selle taseme, mida temalt oodati ja loodeti. Nii Hollandi kui Arsenali eest löödud väravad ja jagatud söödud räägivad ise enda eest. Isegi kui Thierry ja Robin oleks kogu hooaja vigastusteta püsinud, pole sugugi kindel, et just Henry oleks lõpetanud Arsenali suurima väravalööjana. Van Persie nimele jääb ka hooaja efektseim värav - 30. septembril Charltoni vastu.

13 - Alexander Hleb. Hlebi vormikõver näis sügisel võnkuvat ühest mängust teise üles ja alla, kuid kevadeks asendus see aeglase langusega. Hleb mängib väga hästi, kui ta ümber on Henry, van Persie, Fabregas ja Eboue. Tema oskus pall endale jala külge liimida ja seda seal just nii kaua hoida, kuni üks nimetatutest sööduks sobivale positsioonile jõuab, on korduvalt osutunud väga kasulikuks. Sügisel nägime lisaks mitmeid soodsaid märke platsivälisest sõprusest ja platsisisesest teineteisemõistmisest Rosickyga. Kevadeks olid kõik need soodsad märgid tuhmunud, kuna Hlebile sobiv koosseis ei olnud praktiliselt terve teise poole hooajast kasutatav. Hleb ei ole mängija, kes üksinda väravaid meisterdab; ta on söötja ja ettevalmistaja ning sellisena on ta Arsenalile kindlasti vajalik. Hlebi varjuküljeks on mõningane laiskus ja mõned rumalad vead. Just tema positsioonile vajaks Arsenal hädasti natuke erineva profiiliga ääremängijat, kes pakuks valgevenelasele konkurentsi ning annaks treenerile teise võimaluse, kui Hlebile mäng mingil põhjusel parasjagu ei istu.

14 - Thierry Henry. Tõeliselt õnnetu hooaeg. Pärast paljusid hooaegu 25-30 värava tasemel püsimist ületas Titi vigastustega maadeldes napilt 10 värava piiri ning tagatipuks jäi üldarvestuses alla ka van Persiele. Unustame selle nüüd ruttu-ruttu ära ja loodame, et Henry on ka edaspidi Arsenali mängija ning normaalne olukord taastub.

15 - Denilson. Veel üks Wengeri augustilõpu leidudest ja seni nähtu põhjal vaat' et kolmest kõige õnnestunum. Kulus küll veidike aega, enne kui lisaks arvutist nime lugemisele ka meest platsil näha saime, aga nähtu oli meeldiv. Küll ei teinud see noor brasiillane midagi maailma vapustavat, aga vähemalt tundis ta ennast Inglise liigas silmatorkavalt hästi ja mugavalt, eriti võrreldes ühe oma kaasmaalasega.

16 - Mathieu Flamini. Denilsoni saabumine tähendas ühtlasi seda, et Mathieu Flamini jaoks ei ole Arsenalis enam ruumi, sest keskvälja keskosa on klubi kõige konkurentsitihedam positsioon. Flamini on tugev keskmine töökas mängija, aga Denilson tundub olevat andekam ning arvestades nende 4 aastast vanusevahet, siis potentsiaalis ka selgelt parem mängija.

17 - Alexandre Song Billong. Song oli liigamängudes Arsenali algkoosseisus vaid 29. novembril võõrsil Fulhami vastu ning see on üks neid mänge, mida pole tarvis meenutada.

19 - Gilberto Silva. Vaevalt, et keegi teeb kunagi laulu "Meil on Gilberto Silva!" See ei klapiks selle mehe isiksusega ega tema rolliga platsil. Ka lõppenud hooajal tegi ta oma tööd talle omase märkamatu tõhususega. Ent põhjus, miks ta oli minu meelest meeskonna parim mängija hooajal, on hoopis muus. Vieira, Bergkamp ja mitmed kogenud võitlejad on meeskonnast lahkunud - kelle poole pööravad noormängijad pilgud, et saada julgustust ja juhendamist? Kapten Henry on suurema osa ajast mängust väljas - kes võtaks liidrirolli enda kanda? Ründav keskväli ei suuda täita neile pandud ootusi väravate löömise osas - kes keskväljamängijatest astuks ette ja lööks vähemalt kümme väravat? Henry ja van Persie on mõlemad vigastatud - kes oleks piisavalt külma närviga, et olla kindel esimese valiku penaltilööja? Gilberto oli sel hooajal Arsenalile veel kasulikum, veel kvaliteetsem ja veel vajalikum kui kõigil varasematel aastatel. Vaimustav!

20 - Johan Djourou. Djourou möödus lõppenud hooajal kaitsjate valikujärjestuses oma rahvuskaaslasest Senderosist, kuigi osalt tingis seda ka tema suurem mitmekülgsus, mis võimaldas teda kasutada nii kaitsva keskväljamehe kui ka paremkaitsjana. Djourou ei jäänud küll meelde millegi positiivselt silmapaistvaga, kuid kaitsja puhul on ehk olulisemgi, et ta ei jäänud meelde ka ühegi silmatorkava apsakaga. Ja arenguruumi jagub.

21 - Mart Poom. 13. mail Portsmouthi vastu sai Mart siis - arvatavasti tänutäheks ja lahkumiskingituseks - kätte koha Arsenali liigamängu algkoosseisus. Mõni võib küll vaielda, aga ma leian, et Poom ja Arsenal leidsid teineteist mõlema jaoks õigel ajal. Poomi jaoks tähendas see, et nüüd on tal lootust veel paar-kolm aastat tipptasemel mängida ning sellest ehk veel olulisemgi võib olla saadud kogemusest tulevikus Eesti jalgpallile tõusev kasu. Arsenal sai endale korrektse, tööka ja usaldusväärse varumängija, kelle pärast ei pidanud muretsema.

22 - Gael Clichy. Kes meil õieti enne teda vasakkaitses mängis? Vist keegi Ashley? Ah, mis tähtsust sel enam.

24 - Manuel Almunia. Ma tõesti ei tea, miks inimesed ei taha hästi uskuda, et Manuel võiks tõusta Lehmanni asemel esiväravavahiks. Mees on iga aastaga järjest kindlamaks muutunud ja pole oma vähestel etteastetel teinud praktiliselt mingeid vigu.

25 - Emmanuel Adebayor. Tulihingeline võitleja, suur töörügaja, õigluse eest seisja, Thierry uus tantsupartner, oluliste väravate lööja - kellele küll ei meeldiks Ade! Pealelöökide arvu ja sisseläinud pallide suhe võiks küll veidi parem olla ... aga sellepärast ongi Thierry ja Robin valikujärjekorras eespool. Ei osanud ju keegi hooaja algul ennustada, et kaks esiründajat hooaja teiseks pooleks ära langevad ja Julio Baptista osutub täiesti kasutuks. Nii langeski Adele ehk suurem koormus kui tarvis, aga ta tuli toime ja on nüüd Arsenali fännidele oma poiss. Pole ju kõige halvem saavutus ühe auhindadeta hooaja kohta.

27 - Emmanuel Eboue. Meie teine Emmanuel on märksa vastuolulisem kuju. Kiiresti joosta suudab küll, häid tsenderdusi oskab ka anda. Aga liiga armas kipub talle olema näitekunst ja vahel jääb oma trahvikasti juurest palli äratoimetamisega hätta. Ilmselt on ka tema enamaks võimeline, kui ta lõppenud hooajal näitas. Koostöö Hlebiga tuleks tolmust puhtaks pühkida ... või ehk hoopis Eboue ise paremaks äärepoolikuks panna ... Siin on mõte, mis väärib mõtlemist.

30 - Jeremie Aliadiere. Sel hooajal oli Aliadiere üle pikkade aastate esimest korda piisavalt vigastustevaba, et ennast näidata, ja mingil hetkel hakkas juba peaaegu tulema. Igal juhul olid Baptista tipphetked Liverpooli vastu suuresti just Jeremie eeltöö tulemus. Ning oma kiirusega ei olnud ta ka vasakul äärel sugugi paha. Võimalik, et midagi jäigi temast lõpuni välja tulemata. Mul on tugev tunne, et ta on tegelikult väga hea mängija ja kui ta püsib tervena, võib Middlesbrough eest veel hulga väravaid lüüa.

31 - Justin Hoyte. Tema oli Arsenalis möödunud hooajal kõige rohkem mängida saanud inglane. Eboue vigastuste tõttu sai ta asendusmehena kokkuvõttes päris sageli platsile ning paistis silma tugevustega just neis kohtades, kus Elevandiluuranniku mehel on nõrkused, nimelt kindlas kaitsemängus. Probleem on vaid see, et Arsenali süsteem eeldab äärekaitsjatelt kiiret rünnakusse tõusmist ja siin jääb Hoyte nõrgaks. Hea on omada sellist asendusmeest, aga esimese valiku äärekaitsjat ei pruugi Justinist vähemalt Arsenalis kunagi saada.

32 - Theo Walcott. Eks katsu jalgpalli mängida, kui kogu Inglismaa vaatab sulle suurte, ootusärevusest niiskete silmadega otsa ja anub "Palun ole meie järgmine iidol!" või siis nõuab "No millal sa juba oma esimese värava lööd!" Vähemalt see teine mure on nüüd murtud ning kevadine õlaoperatsioon tuli just sobival ajal, et noormees rambivalgusest välja saada. Nüüd veel kõvasti tööd ja õppimist, et jalgpall on meeskonnamäng, kus palli soovitavalt ikka oma mängijale söödetakse, ning läheb küll.

Arsene Wenger. Võib arvata, et lõppenu oli Wengerile üks karjääri raskemaid hooaegu. Uuele staadionile kolimine, põhiründajate pikaajalised vigastused, suurte lootuste järk-järguline kustumine, lahkhelid klubi juhatuses, võib-olla ka kahtlused oma noorteprojekti õigsuses - kõige sellega tuli kuidagi toime tulla. Ehk just sellest olid tingitud ka Wengerile ebaiseloomulikud emotsioonipursked, eriti kähmlus Alan Pardew'ga ja vaidlused Inglise jalgpalliassotsiatsiooniga. Jääb vaid loota, et nüüd on madalseis ületatud ning Wenger on Arsenali tüüri juures ka siis, kui tema kolmas Arsenali meeskond jõuab päris tippu.