Kui Herbert Chapman ja Arsene Wenger on Arsenali ajaloos hästi teada tegelased, legendaarsed innovaatorid, siis selle kirjatüki tahan pühendada Danny Fiszmanile, tagasihoidlikule kuid sihikindlale mehele, kes lahkus meie seast 13. aprillil ning kelle roll Arsenali viimaste aastakümnete pöördelistes muutustes on ehk jäänud väärilise tunnustuseta. Võib väita, et just tema valikud on määranud Arsenali kursi järgmiseks sajaks aastaks või kauemakski.
Põhja-Londonis sündinud poisi jaoks oli küllap loomulik, et tema eelisklubiks sai Arsenal, kuid edukas teemandiäri andis talle lisaks tavapärasele tribüünilt kaasaelamisele võimaluse, millest enamus jalgpallifänne võib vaid unistada. Kui Arsenali tolleaegne suuromanik David Dein 1990ndatel oma äridega raskustesse sattus, üritas ta Arsenali aktsiate müügiga lisakapitali hankida ning ostjaks oli just nimelt Danny Fiszman. Uue aktsionärina valiti Fiszman kohe klubi juhatusse ning ühe esimese ettevõtmisena aitas ta isikliku rahaga finantseerida Dennis Bergkampi ostu Milano Interist 1995. aastal. Leping klubi esimese tõeliselt maailmaklassiga staariga oli poolehoidjate jaoks märgiline ja selge sõnumiga sündmus – Arsenal oli võtnud nõuks tõusta Madridi Reali, Barcelona ja Manchester Unitedi kõrvale rahvusvaheliste superklubide kategooriasse.
Arsene Wengeri saabumine ning tema juurutatud mängustiil lõid selle eesmärgi saavutamiseks reaalsed eeldused. Mõned Highbury asemel ajutiselt Wembley staadionil peetud mängud näitasid, et klubil on potentsiaali müüa mängudele regulaarselt 60 000 piletit. Ees seisid rasked valikud. David Dein arvas, et Arsenal ei peaks kulutama raha uue staadioni ehitamisele, pigem võiks kasutada Wembley’t. Samuti käis läbi mõte ehitada uus staadion King’s Crossi piirkonda. Ent kui selgus, et uus mängupaik võiks siiski ära mahtuda praktiliselt Highbury naaberkrundile, sai Danny Fiszmani jaoks kõik selgeks – Arsenal pidi jääma oma koju, Islingtoni linnaossa. David Dein ei olnud sellest ideest vaimustuses ning siit sai alguse sõprade suhete jahenemine.
Fiszman, kellest oli aastatuhande vahetuseks saanud Arsenali suurim aktsionär ja tähtsaim otsustaja, seevastu pani uue staadioni projekti taha kogu oma jõu ja oskused. Ta tõmbus kõrvale muudest äridest ning keskendus Arsenalile. Järgnesid lugematud läbirääkimised Islingtoni linnaosavalitsuse esindajatega, kohtumised krundil asuvate kinnistute omanikega, võimalike sponsorite ja laenuandjatega. Ehitada 60 000 pealtvaatajat mahutav staadion praktiliselt Londoni kesklinna, olemasoleva hoonestuse vahele, täites kõiki seadusega ette nähtud nõudeid, ning samal ajal leida klubi alla 100 miljoni naela suuruse aastakäibe juures ligi 400 miljonit kapitali ehituseks oli kolossaalne ettevõtmine. Ilma Fiszmani sidemete, veenmisoskuse ja totaalse pühendumiseta poleks see kunagi teoks saanud. Kui arvestada, et Inglismaa esindusstaadioni Wembley ümberehitus algas 2000. aastal, läks kavandatust oluliselt rohkem maksma ja lõppes alles 2007, on muljetavaldav, et palju keerulisemas logistilises asukohas paiknev Ashburton Grove, mille ehitus algas 2004. aastal, sai valmis õigeaegselt 2006./2007. hooaja alguseks ning ettenähtud eelarve piirides.
Danny Fiszman sai oma elutöö vilju nautida neli ja pool aastat, neist viimased aastad juba võitluses parandamatu haigusega. Siiski leidis ta jõudu pühenduda Arsenali tuleviku kindlustamisele omandisuhete tasemel. Roman Abramovitši ja Araabia naftašeikide näiliselt põhjatute rahavarude saabumine Inglise liigasse oli loonud sootuks uue konkurentsiolukorra. David Dein leidis, et Arsenal peab selle mänguga kaasa minekuks otsima ka endale mõne välismaise miljardäri ning sõlmis juhatuse ülejäänud liikmetega nõu pidamata sidemed Ameerika spordimoguli Stan Kroenkega. Kroenke oli algselt täiesti tundmatu suurus ning Fiszmani meelest ei olnud Deinil õigust klubi tulevikuga selliselt riskida, eriti nüüd, kus uus staadion oli just hakanud talle pandud lootusi täitma ning tekkis reaalne väljavaade, et klubi võib ilma välise rahasüstita tipptasemel edukaks jääda. Pealegi olid Arsenali aktsionärid ajast-aega olnud ühtlasi tulihingelised fännid, kuid polnud mingit alust eeldada samasugust meelsust ookeanitaguselt ärimehelt. Tavaliselt avalikkuse eest varju hoidev Fiszman esines kaamerate ja leheneegrite ees rohkem kui kunagi varem ning rõhutas, et klubi tulevik on kindlates kätes, juhatus eelistab omanike paljusust ning valitud isemajandamise põhimõttest peetakse jätkuvalt kinni.
Senine perspektiiv hakkas muutuma pärast seda, kui Dein klubi juhatusest välja visati ning oma viimased aktsiad kahtlase taustaga Usbeki oligarhile Alisher Usmanovile maha müüs. Kahte välismaalast kõrvutades polnud kahtlust, et Kroenke oli usaldusväärsem tegija. Olles saanud võimaluse tema spordiäridega lähemalt tutvuda, sai Fiszmanile selgeks, et ameeriklase juhtimisstiil sarnaneb paljuski tema enda omaga: avalikkuse eest tagasitõmbunud, lühiajalisele edule pikaajalist stabiilsust eelistav, spordiküsimustes klubi treenerile täielikku vabadust võimaldav. Loomulikult mõistis Fiszman, et ükski normaalne ärimees ei paigutaks miljoneid spordiklubisse, kui ta ei loodaks sealt mingil moel kasu teenida. Samas oli ilmne, et Deini ja Fiszmani taoliste fänn-omanike ajastu Inglise jalgpallis oli lõppemas ning ka Fiszmani enda aeg hakkas otsa saama. Igal juhul valiti Kroenke 2008. aastal Arsenali juhatusse ilmse eesmärgiga teda ja tema kavatsusi lähemalt tundma õppida. Me küll ei tea Danny Fiszmani ja Stan Kroenke vahel neil viimasel kolmel aastal toimunud vestluste sisu, kuid ilmselt veenis see Fiszmani, et Kroenke on võimalikest valikutest Arsenali tuleviku jaoks parim.
2011. aasta aprillis saabus teade, et Kroenke on sõlminud kokkuleppe Fiszmani järelejäänud 16% aktsiate omandamiseks. Sisuliselt tegi Fiszman selle toimingu juba surivoodil. Nii sai Kroenke endale aktsiate kontrollpaki ning oli börsireeglite kohaselt sunnitud tegema ostupakkumise ka kõigile teistele aktsionäridele. See oli Danny Fiszmani teine Arsenali jaoks ajaloolise tähendusega otsus. Esmakordselt ei ole Arsenal enam inglaste ja klubi traditsiooniliste fännide käes. See on kindlasti ühe ajastu lõpp, kuid asjaolusid arvestades ilmselt paljuski paratamatu areng. Fiszmani valikuvõimalused võisid olla piiratud, aga pole kahtlust, et ta tegi oma otsused klubi parimaid huve silmas pidades, sageli isikliku populaarsuse, heade sõprade ja võib-olla isegi tervise kaotamise hinnaga. Ning miski ei saa varjutada tõsiasja, et Ashburton Grove’i staadion jääb Londonit kaunistama veel pikaks ajaks ning on parimaks mälestusmärgiks Danny Fiszmani, tõelise Arsenali mehe elutööle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar