Pealiskaudsel hinnangul võiks kõik näida lihtne: meeskonna kõige kasulikum mängija ja liiga kuldse saapa omanik tuleb, maksku mis maksab, järgmiseks hooajaks Arsenali jääma keelitada. Kaheldamatult oleks see enamiku poolehoidjate jaoks eelistatuim lahendus. Van Persie on aastatega näidanud, et kui ta vähegi terve püsib, saab tema söötude ja väravatega üsna kindlalt arvestada. On vähe usutav, et Podolski või kes iganes teine suudaks selle ülesande kohe täielikult enda peale võtta ja samaväärselt üle kolmekümne kolli kõmmutada. Ent asjal on ka teisi tahke, mida Wengeri-sugune intelligentne treener kindlasti peaks kaaluma, ning mõne sellise üle tahaksingi järgnevalt arutleda.
Kõrge lati sündroom
Tänavuse imelise hooajaga on Robin lisaks enese tõestamisele ühe maailma parima ründajana loonud endale järgmiseks hooajaks potentsiaalse komistuskivi. Kõike, mida ta edaspidi teeb, hakatakse võrdlema selle aasta saavutustega ning on enam kui tõenäoline, et kaks korda ei pruugi asjad sama ideaalselt õnnestuda. Harva juhtub, et jalgpallur püsib kaks hooaega järjest vigastusteta ning vigastustele järgneb alati väike vormilanguse ja taastumise periood. Lisaks pööravad kaitsjad edaspidi Robini katmisele senisest veelgi suuremat tähelepanu. Kui aga meie kapten ei peaks suutma oma selle hooaja standarditeni küündida, on fännide nurin ja – mis ehk veel olulisem – mehe enda kahtlused oma jätkuvas võimekuses kerged tulema.
Ainult Robin ise teab, milline kehaline ja vaimne distsipliin on tema praeguse edu taga. Ning ainult tema oskab hinnata, kas tal jätkub energiat ja motivatsiooni seda kõike uuesti läbi teha. Olla lõppenud hooaja saavutuste valguses uuel hooajal Arsenali kapten on vaieldamatult üks stressirohkemaid töökohti jalgpallis. Lihtsalt ootused on nii kõrgeks kruvitud. Mõnes mõttes oleks oluliselt lihtsam jätkata uuest hooajast uues klubis, kus Arsenalis tekkinud võrdlusbaas ei mängi enam nii suurt rolli. Küllap võimaldaks see Robinil pingevabamalt ja ehk ka suurema naudinguga mängida. Ja kuigi mõned nimetaksid seda vastutustundetuseks, saan ma täiesti aru, et see võib olla vastupandamatult ahvatlev väljavaade.
Kaheksa aasta pagas
Kui karjääris muutuste tegemise peale mõtlevad inimesed hakkavad rääkima uutest väljakutsetest, tundub see sageli tühja sõnadevahuna. Ent tuleb möönda, et pikka aega samas süsteemis töötades tekib paratamatult rutiin. Sa tead, kuidas näeb välja tavaline treeningupäev, mida Arsene Wenger räägib pärast võidetud ja kaotatud mängu, milliseid nalju Alex Song riietusruumis teha armastab. Ühelt poolt on see kõik armas ja kodune – ning Arsenali kodune õhkkond on kindlasti üks klubi suuremaid väärtusi –, aga mingil hetkel võib inimese loomulik uudishimu ja vaheldusevajadus sellest suuremaks kasvada, nii et ta tahab ennast kuskil mujal proovile panna. Kogeda korraks ka mõnda teist treenerit, teistsugust riietusruumi, saada nii ka enda kohta midagi uut teada. Selline vaheldus võib mängijast välja meelitada mõned uued küljed ja uut tüüpi pingutuse, mis võib olla päris kaalukas argument, eriti just sellise väga teadlikult ja süstemaatiliselt oma keha hoidva ja arendava sportlase jaoks nagu van Persie seda on.
Kaheksa aastat ühes klubis on igati väärikas staaž, milleni väga paljud moodsa aja palliveeretajad kunagi ei jõua. Robini jaoks on nüüd suur valikukoht: kas ta suudab enda arvates oma võimeid paremini avada tuttavas Arsenali keskkonnas või kuskil mujal sootuks teistsuguses õhustikus. Mõlema valiku kasuks on tugevaid argumente ning mõlema puhul on olemas selge ebaõnnestumiserisk. Lõppeks taandub kõik sellele, kas Robinis jääb peale soov praeguse kolleegideringiga seni kättesaamatute võitude poole pürgida või hoopis rahutu vajadus ennast enne karjääri lõppu korraks ka mõnes teises keskkonnas proovile panna.
Raha kohe kätte või panus punasele
Arsene Wengeri ja Arsenali jaoks sarnaneb kogu see olukord õnnemänguga. Ühelt poolt on võimalik van Persie kenakese raha eest maha müüa ehk siis praeguseks kogunenud võidusumma kohe välja võtta. Muidugi tähendaks see meeskonna nõrgenemist, aga ajalugu on näidanud, et Arsene oskab selliseid kaotusi kompenseerida. Kõige värskem näide on kasvõi Fabregase lahkumisele järgnenud äsja lõppenud hooaeg. Cesc oli varem meeskonna selgelt suurim sööduandja, nii et raske oli ette kujutada, kust hakkavad väravasöödud tulema pärast tema lahkumist. Ent elu näitas, et varem ainult Fabregase arvele langenud söödud jagunesid kenasti ära Songi, Walcotti, Rosicky ja teiste vahel ning kokkuvõttes löödi liigas isegi kaks väravat rohkem kui mullu. Seega ei ole mõeldamatu, et Robini väravasaak õnnestuks sarnaselt meeskonna vahel ära jagada.
Arsenali teine valik oleks jätta van Persie meeskonda (eeldusel et eelmisi punkte arvestades mees ise ikka selleks valmis on) ja loota, et tema tulevaste hooaegade panus kaalub üles selle raha, mida tema eest täna oleks võimalik kätte saada. Sealjuures ei saa mitte keegi garanteerida, et Robinil ei teki jälle mõnda poole aasta pikkust vigastuspausi. Seda dilemmat arvestades saab selgeks, miks Podolski ost oli erakordselt mõistlik. See maandab Arsenali jaoks mõlema võimaliku variandiga seotud riske ning loob isegi kolmanda valiku: jätta van Persie meeskonda ainult järgmiseks hooajaks ilma lepingut pikendamata. See jätaks Podolskile aega kohanemiseks ja põhiründaja koha sujuvamaks ülevõtmiseks. Arsenali jaoks tähendaks see küll rahalist kaotust, aga meeskonna sportliku tugevuse säilitamise ja suurendamise mõttes oleks see tegelikult kõige riskivabam variant üldse.
Kokkuvõttes ei ole ma nüüd selle pika jutu lõpuks targem kui alguses. Küll aga peaks olema selge, et kui van Persie siiski otsustab teistele jahimaadele suunduda, on tal selleks igati arvestatavad põhjused, mis ei ole sugugi seotud ainult raha ja peibutavate karikatega, ning kuidas see olukord ka ei laheneks, ei ole see Arsenali jaoks ühelgi juhul katastroof, olgugi et mõned kõmuihalejad ja Wengeri skalbi himustajad seda väga tahaksid lasta sellisena paista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar