Robin van Persie olukorra mitu tahku

Pealiskaudsel hinnangul võiks kõik näida lihtne: meeskonna kõige kasulikum mängija ja liiga kuldse saapa omanik tuleb, maksku mis maksab, järgmiseks hooajaks Arsenali jääma keelitada. Kaheldamatult oleks see enamiku poolehoidjate jaoks eelistatuim lahendus. Van Persie on aastatega näidanud, et kui ta vähegi terve püsib, saab tema söötude ja väravatega üsna kindlalt arvestada. On vähe usutav, et Podolski või kes iganes teine suudaks selle ülesande kohe täielikult enda peale võtta ja samaväärselt üle kolmekümne kolli kõmmutada. Ent asjal on ka teisi tahke, mida Wengeri-sugune intelligentne treener kindlasti peaks kaaluma, ning mõne sellise üle tahaksingi järgnevalt arutleda.

Kõrge lati sündroom

Tänavuse imelise hooajaga on Robin lisaks enese tõestamisele ühe maailma parima ründajana loonud endale järgmiseks hooajaks potentsiaalse komistuskivi. Kõike, mida ta edaspidi teeb, hakatakse võrdlema selle aasta saavutustega ning on enam kui tõenäoline, et kaks korda ei pruugi asjad sama ideaalselt õnnestuda. Harva juhtub, et jalgpallur püsib kaks hooaega järjest vigastusteta ning vigastustele järgneb alati väike vormilanguse ja taastumise periood. Lisaks pööravad kaitsjad edaspidi Robini katmisele senisest veelgi suuremat tähelepanu. Kui aga meie kapten ei peaks suutma oma selle hooaja standarditeni küündida, on fännide nurin ja – mis ehk veel olulisem – mehe enda kahtlused oma jätkuvas võimekuses kerged tulema. 

Ainult Robin ise teab, milline kehaline ja vaimne distsipliin on tema praeguse edu taga. Ning ainult tema oskab hinnata, kas tal jätkub energiat ja motivatsiooni seda kõike uuesti läbi teha. Olla lõppenud hooaja saavutuste valguses uuel hooajal Arsenali kapten on vaieldamatult üks stressirohkemaid töökohti jalgpallis. Lihtsalt ootused on nii kõrgeks kruvitud. Mõnes mõttes oleks oluliselt lihtsam jätkata uuest hooajast uues klubis, kus Arsenalis tekkinud võrdlusbaas ei mängi enam nii suurt rolli. Küllap võimaldaks see Robinil pingevabamalt ja ehk ka suurema naudinguga mängida. Ja kuigi mõned nimetaksid seda vastutustundetuseks, saan ma täiesti aru, et see võib olla vastupandamatult ahvatlev väljavaade.

Kaheksa aasta pagas

Kui karjääris muutuste tegemise peale mõtlevad inimesed hakkavad rääkima uutest väljakutsetest, tundub see sageli tühja sõnadevahuna. Ent tuleb möönda, et pikka aega samas süsteemis töötades tekib paratamatult rutiin. Sa tead, kuidas näeb välja tavaline treeningupäev, mida Arsene Wenger räägib pärast võidetud ja kaotatud mängu, milliseid nalju Alex Song riietusruumis teha armastab. Ühelt poolt on see kõik armas ja kodune – ning Arsenali kodune õhkkond on kindlasti üks klubi suuremaid väärtusi –, aga mingil hetkel võib inimese loomulik uudishimu ja vaheldusevajadus sellest suuremaks kasvada, nii et ta tahab ennast kuskil mujal proovile panna. Kogeda korraks ka mõnda teist treenerit, teistsugust riietusruumi, saada nii ka enda kohta midagi uut teada. Selline vaheldus võib mängijast välja meelitada mõned uued küljed ja uut tüüpi pingutuse, mis võib olla päris kaalukas argument, eriti just sellise väga teadlikult ja süstemaatiliselt oma keha hoidva ja arendava sportlase jaoks nagu van Persie seda on. 

Kaheksa aastat ühes klubis on igati väärikas staaž, milleni väga paljud moodsa aja palliveeretajad kunagi ei jõua. Robini jaoks on nüüd suur valikukoht: kas ta suudab enda arvates oma võimeid paremini avada tuttavas Arsenali keskkonnas või kuskil mujal sootuks teistsuguses õhustikus. Mõlema valiku kasuks on tugevaid argumente ning mõlema puhul on olemas selge ebaõnnestumiserisk. Lõppeks taandub kõik sellele, kas Robinis jääb peale soov praeguse kolleegideringiga seni kättesaamatute võitude poole pürgida või hoopis rahutu vajadus ennast enne karjääri lõppu korraks ka mõnes teises keskkonnas proovile panna.

Raha kohe kätte või panus punasele

Arsene Wengeri ja Arsenali jaoks sarnaneb kogu see olukord õnnemänguga. Ühelt poolt on võimalik van Persie kenakese raha eest maha müüa ehk siis praeguseks kogunenud võidusumma kohe välja võtta. Muidugi tähendaks see meeskonna nõrgenemist, aga ajalugu on näidanud, et Arsene oskab selliseid kaotusi kompenseerida. Kõige värskem näide on kasvõi Fabregase lahkumisele järgnenud äsja lõppenud hooaeg. Cesc oli varem meeskonna selgelt suurim sööduandja, nii et raske oli ette kujutada, kust hakkavad väravasöödud tulema pärast tema lahkumist. Ent elu näitas, et varem ainult Fabregase arvele langenud söödud jagunesid kenasti ära Songi, Walcotti, Rosicky ja teiste vahel ning kokkuvõttes löödi liigas isegi kaks väravat rohkem kui mullu. Seega ei ole mõeldamatu, et Robini väravasaak õnnestuks sarnaselt meeskonna vahel ära jagada. 

Arsenali teine valik oleks jätta van Persie meeskonda (eeldusel et eelmisi punkte arvestades mees ise ikka selleks valmis on) ja loota, et tema tulevaste hooaegade panus kaalub üles selle raha, mida tema eest täna oleks võimalik kätte saada. Sealjuures ei saa mitte keegi garanteerida, et Robinil ei teki jälle mõnda poole aasta pikkust vigastuspausi. Seda dilemmat arvestades saab selgeks, miks Podolski ost oli erakordselt mõistlik. See maandab Arsenali jaoks mõlema võimaliku variandiga seotud riske ning loob isegi kolmanda valiku: jätta van Persie meeskonda ainult järgmiseks hooajaks ilma lepingut pikendamata. See jätaks Podolskile aega kohanemiseks ja põhiründaja koha sujuvamaks ülevõtmiseks. Arsenali jaoks tähendaks see küll rahalist kaotust, aga meeskonna sportliku tugevuse säilitamise ja suurendamise mõttes oleks see tegelikult kõige riskivabam variant üldse.

Kokkuvõttes ei ole ma nüüd selle pika jutu lõpuks targem kui alguses. Küll aga peaks olema selge, et kui van Persie siiski otsustab teistele jahimaadele suunduda, on tal selleks igati arvestatavad põhjused, mis ei ole sugugi seotud ainult raha ja peibutavate karikatega, ning kuidas see olukord ka ei laheneks, ei ole see Arsenali jaoks ühelgi juhul katastroof, olgugi et mõned kõmuihalejad ja Wengeri skalbi himustajad seda väga tahaksid lasta sellisena paista.

Danny Fiszman (1945-2011)

Kui Herbert Chapman ja Arsene Wenger on Arsenali ajaloos hästi teada tegelased, legendaarsed innovaatorid, siis selle kirjatüki tahan pühendada Danny Fiszmanile, tagasihoidlikule kuid sihikindlale mehele, kes lahkus meie seast 13. aprillil ning kelle roll Arsenali viimaste aastakümnete pöördelistes muutustes on ehk jäänud väärilise tunnustuseta. Võib väita, et just tema valikud on määranud Arsenali kursi järgmiseks sajaks aastaks või kauemakski.

Põhja-Londonis sündinud poisi jaoks oli küllap loomulik, et tema eelisklubiks sai Arsenal, kuid edukas teemandiäri andis talle lisaks tavapärasele tribüünilt kaasaelamisele võimaluse, millest enamus jalgpallifänne võib vaid unistada. Kui Arsenali tolleaegne suuromanik David Dein 1990ndatel oma äridega raskustesse sattus, üritas ta Arsenali aktsiate müügiga lisakapitali hankida ning ostjaks oli just nimelt Danny Fiszman. Uue aktsionärina valiti Fiszman kohe klubi juhatusse ning ühe esimese ettevõtmisena aitas ta isikliku rahaga finantseerida Dennis Bergkampi ostu Milano Interist 1995. aastal. Leping klubi esimese tõeliselt maailmaklassiga staariga oli poolehoidjate jaoks märgiline ja selge sõnumiga sündmus – Arsenal oli võtnud nõuks tõusta Madridi Reali, Barcelona ja Manchester Unitedi kõrvale rahvusvaheliste superklubide kategooriasse.

Arsene Wengeri saabumine ning tema juurutatud mängustiil lõid selle eesmärgi saavutamiseks reaalsed eeldused. Mõned Highbury asemel ajutiselt Wembley staadionil peetud mängud näitasid, et klubil on potentsiaali müüa mängudele regulaarselt 60 000 piletit. Ees seisid rasked valikud. David Dein arvas, et Arsenal ei peaks kulutama raha uue staadioni ehitamisele, pigem võiks kasutada Wembley’t. Samuti käis läbi mõte ehitada uus staadion King’s Crossi piirkonda. Ent kui selgus, et uus mängupaik võiks siiski ära mahtuda praktiliselt Highbury naaberkrundile, sai Danny Fiszmani jaoks kõik selgeks – Arsenal pidi jääma oma koju, Islingtoni linnaossa. David Dein ei olnud sellest ideest vaimustuses ning siit sai alguse sõprade suhete jahenemine.

Fiszman, kellest oli aastatuhande vahetuseks saanud Arsenali suurim aktsionär ja tähtsaim otsustaja, seevastu pani uue staadioni projekti taha kogu oma jõu ja oskused. Ta tõmbus kõrvale muudest äridest ning keskendus Arsenalile. Järgnesid lugematud läbirääkimised Islingtoni linnaosavalitsuse esindajatega, kohtumised krundil asuvate kinnistute omanikega, võimalike sponsorite ja laenuandjatega. Ehitada 60 000 pealtvaatajat mahutav staadion praktiliselt Londoni kesklinna, olemasoleva hoonestuse vahele, täites kõiki seadusega ette nähtud nõudeid, ning samal ajal leida klubi alla 100 miljoni naela suuruse aastakäibe juures ligi 400 miljonit kapitali ehituseks oli kolossaalne ettevõtmine. Ilma Fiszmani sidemete, veenmisoskuse ja totaalse pühendumiseta poleks see kunagi teoks saanud. Kui arvestada, et Inglismaa esindusstaadioni Wembley ümberehitus algas 2000. aastal, läks kavandatust oluliselt rohkem maksma ja lõppes alles 2007, on muljetavaldav, et palju keerulisemas logistilises asukohas paiknev Ashburton Grove, mille ehitus algas 2004. aastal, sai valmis õigeaegselt 2006./2007. hooaja alguseks ning ettenähtud eelarve piirides.

Danny Fiszman sai oma elutöö vilju nautida neli ja pool aastat, neist viimased aastad juba võitluses parandamatu haigusega. Siiski leidis ta jõudu pühenduda Arsenali tuleviku kindlustamisele omandisuhete tasemel. Roman Abramovitši ja Araabia naftašeikide näiliselt põhjatute rahavarude saabumine Inglise liigasse oli loonud sootuks uue konkurentsiolukorra. David Dein leidis, et Arsenal peab selle mänguga kaasa minekuks otsima ka endale mõne välismaise miljardäri ning sõlmis juhatuse ülejäänud liikmetega nõu pidamata sidemed Ameerika spordimoguli Stan Kroenkega. Kroenke oli algselt täiesti tundmatu suurus ning Fiszmani meelest ei olnud Deinil õigust klubi tulevikuga selliselt riskida, eriti nüüd, kus uus staadion oli just hakanud talle pandud lootusi täitma ning tekkis reaalne väljavaade, et klubi võib ilma välise rahasüstita tipptasemel edukaks jääda. Pealegi olid Arsenali aktsionärid ajast-aega olnud ühtlasi tulihingelised fännid, kuid polnud mingit alust eeldada samasugust meelsust ookeanitaguselt ärimehelt. Tavaliselt avalikkuse eest varju hoidev Fiszman esines kaamerate ja leheneegrite ees rohkem kui kunagi varem ning rõhutas, et klubi tulevik on kindlates kätes, juhatus eelistab omanike paljusust ning valitud isemajandamise põhimõttest peetakse jätkuvalt kinni.

Senine perspektiiv hakkas muutuma pärast seda, kui Dein klubi juhatusest välja visati ning oma viimased aktsiad kahtlase taustaga Usbeki oligarhile Alisher Usmanovile maha müüs. Kahte välismaalast kõrvutades polnud kahtlust, et Kroenke oli usaldusväärsem tegija. Olles saanud võimaluse tema spordiäridega lähemalt tutvuda, sai Fiszmanile selgeks, et ameeriklase juhtimisstiil sarnaneb paljuski tema enda omaga: avalikkuse eest tagasitõmbunud, lühiajalisele edule pikaajalist stabiilsust eelistav, spordiküsimustes klubi treenerile täielikku vabadust võimaldav. Loomulikult mõistis Fiszman, et ükski normaalne ärimees ei paigutaks miljoneid spordiklubisse, kui ta ei loodaks sealt mingil moel kasu teenida. Samas oli ilmne, et Deini ja Fiszmani taoliste fänn-omanike ajastu Inglise jalgpallis oli lõppemas ning ka Fiszmani enda aeg hakkas otsa saama. Igal juhul valiti Kroenke 2008. aastal Arsenali juhatusse ilmse eesmärgiga teda ja tema kavatsusi lähemalt tundma õppida. Me küll ei tea Danny Fiszmani ja Stan Kroenke vahel neil viimasel kolmel aastal toimunud vestluste sisu, kuid ilmselt veenis see Fiszmani, et Kroenke on võimalikest valikutest Arsenali tuleviku jaoks parim.

2011. aasta aprillis saabus teade, et Kroenke on sõlminud kokkuleppe Fiszmani järelejäänud 16% aktsiate omandamiseks. Sisuliselt tegi Fiszman selle toimingu juba surivoodil. Nii sai Kroenke endale aktsiate kontrollpaki ning oli börsireeglite kohaselt sunnitud tegema ostupakkumise ka kõigile teistele aktsionäridele. See oli Danny Fiszmani teine Arsenali jaoks ajaloolise tähendusega otsus. Esmakordselt ei ole Arsenal enam inglaste ja klubi traditsiooniliste fännide käes. See on kindlasti ühe ajastu lõpp, kuid asjaolusid arvestades ilmselt paljuski paratamatu areng. Fiszmani valikuvõimalused võisid olla piiratud, aga pole kahtlust, et ta tegi oma otsused klubi parimaid huve silmas pidades, sageli isikliku populaarsuse, heade sõprade ja võib-olla isegi tervise kaotamise hinnaga. Ning miski ei saa varjutada tõsiasja, et Ashburton Grove’i staadion jääb Londonit kaunistama veel pikaks ajaks ning on parimaks mälestusmärgiks Danny Fiszmani, tõelise Arsenali mehe elutööle.

Arsenali hooaeg 2007/2008: meeskond kui pusle

Milline katastroofiline suvi see oli! Treener lahkumas, Ameerika ja Venemaa raisakullid klubi üles ostmas, poolehoidjate südamed murtud lemmiku siirdumise pärast konkurentide juurde, kõik ülejäänud klubid ümberringi kulutamas hiigelsummasid, samas kui Wenger raatsis välja käia vaid veeringuid paari võhivõõra näo eest. Noh olgu, võitsime nii koduse kui ka Amsterdami soojendusturniiri päris kõvade vastaste vastu, aga see võis olla juhus… Igal juhul ootas Arsenali liigatabeli igava keskmiku saatus, see oli kindlamast kindlam.

Kõige krooniks puterdas Lehmann uue hooaja esimesel minutil palli otse David Healy jalale. Kui seni oli ikka leidunud optimiste, kes uskusid, et Arsenal suudab möödunud hooaja neljandat kohta parandada, siis järgmise 80 minuti jooksul rauges küllap nendegi ind. Ees ootas 9 kuud nuttu ja hala teadmisest, et Manchester United, Chelsea ja Liverpool on Arsenali kaugele selja taha jätnud. Vabalt oleks kõik võinudki nii minna. Me ei saa kunagi teada, mis tagajärjed olnuks avamängu kaotusel. Ent Kolo Toure, kelle põhikohustuseks ei ole palli hoides vastaseid üle mängida, teenis avamängus Fulhamiga Arsenalile penalti. Van Persie tabamus oli ootuspärane, kuid palju üllatavam oli Arsenali võiduvärava autori nimi. Aleksander Hleb, kes möödunud hooajal oleks ka üksinda tühja väravasuu ees seistes enne pealelöömist üritanud sööduga tiimikaaslast leida, lõi ühe Arsenali tähtsama värava 2007. aastal.

Korraga oli optimism tagasi nii platsil kui tribüünil. Midagi oli Arsenaliga teisiti kui varem. Mängijate näod olid küll paljuski samad, aga mitmed neist tundusid enesekindlamad, täiskasvanumad. Kaks aastat oldi ehitatud ja harjutatud, nüüd hakkasid tükid paika loksuma. Järgmised mängud näitasid, et kuulsast nimest ja imelistest oskustest on jalgpallis tihti tähtsamgi see, kuidas 11 platsil ja 5 pingil olevat meest üksteisega klapivad. Järk-järgult hakkasid Arsenali uue hooaja pusle tükid oma kohale loksuma. Mõned neist olid teada tuntud, teised üllatavad, aga kõik ühtviisi omad ja asendamatud just selle Arsenali koosseisu, vaimsuse ja mängustiili jaoks sellelsinasel hooajal 2007/2008.

Thierry lahkumine

Kõik lapsed saavad kord suureks ja kõik sportlased lõpetavad kord karjääri. Mõlemad on mõnes mõttes kurvad sündmused, kuid siiski mitte traagilised. Möödunu tagasinutmise asemel on märksa mõistlikum vaadata asjadele positiivselt ning nautida muutusi, vaheldust ja uusi olukordi.

Muidugi oleks seda palju lihtsam teha, kui Henry poleks aasta tagasi pärast kaotust Meistrite Liiga finaalis Arsenaliga uut lepingut sõlmides öelnud: "See on minu viimane leping. Ma kuulun siia." Kuna olen Arsenali poolehoidjana veel suhteliselt nooruke, siis minul polegi isiklikku mälestust Arsenalist ilma Henry'ta. Eks olnud tema olemasolu tegelikult üks peapõhjusi, mis mind (ja küllap tuhandeid teisigi) kahuripoiste klubisse tõi. Aga paratamatult pidi see päev varem või hiljem saabuma, samuti nagu paratamatult saabub veelgi kohutavam päev, mil Arsenali tüüri juures ei ole enam Arsene Wenger.

Eelmisel kevadel, olles kuulnud Thierry julgustavaid sõnu, uskusime kõik, et ta on läbi ja lõhki Arsenali fänn nagu meiegi ning see on koht, kus ta professionaalse sportlasena oma viimase mängu peab. Ses mõttes on kogu see lugu natuke kibedama mekiga, kui oleks tarvis. Ent see aasta eest emotsioonipuhangus tehtud otsus on ka hea indikaator sellest, milline mees on Henry isiksusena. Ta ongi emotsionaalne, lojaalne ja aus, käitudes pigem oma südame kui mõistuse järgi. Südame järgi toimides olnuks aasta eest mõeldamatu, et pärast ülivalusat kaotust jätab kapten oma meeskonna ja fännid maha. Arsenal janunes positiivset sõnumit ja Thierry andis selle praktiliselt ilma mõtlemata. Ent aasta jooksul on emotsioonid vaibunud ning kevadel, kui Henry pidi mänge platsi kõrvalt vaatama, on tal olnud aega tehtud otsust hinnata ja natuke kainemalt arutleda. Kaine arutlus aga ütleb, et Hispaaniasse siirdumine tundub olevat kõiki asjaolusid arvesse võttes parim lahendus kõigi osapoolte jaoks.

Loomulikult ei oleks Arsenali jaoks parim lahendus jääda ilma tippvormis võidujanusest Thierry Henry'st. Paraku on reaalsus selline, et sellest Henry'st on Arsenal juba peaaegu aasta ilma olnud. Küsimus, kas Henry suudab oma keha taas täielikult korda saada, on kogu selles saagas üks olulisemaid tundmatuid. Arsenal ei vajaks Henry'd, kes mängib läbi valu ning ei jookse seetõttu kõigi pallide järele ning ei liigu platsil piisava innuga. Selline Henry oleks platsil Arsenali jaoks lausa katastroof, sest ta on ju ikkagi Thierry Henry, nii et vaatamata vigastustele ja alavormile üritaks keskväli eesotsas Fabregasiga ikka oma kaptenit ja ebajumalat söötudega toita, jättes nii ehk kasutamata mõne potentsiaalikama rünnakulahenduse.

Kirjutasin 11. juunil siin, et tegelikult võib aeg Arsenali seisukohalt olla Henry lahkumiseks täpselt küps, sest meeskond on juba harjunud ilma temata mängima ning oma tausta poolest on ta teistest mängijatest väga erinev. Henry oli Arsenalis viimane tõeliselt suur nimi 2003/04 võitmatust hooajast. Ainus suur saavutamata auhind tema jaoks on Meistrite Liiga võit. Suurem osa ülejäänud Arsenali noorest meeskonnast pole veel midagi märkimisväärset võitnud. Nende ambitsioonile on järk-järguline areng igati sobilik, samas kui Henry'l ei ole aega oodata, kuni meeskond tema ümber tema tasemele jõuab, sest selleks ajaks ei oleks ta ise enam piisaval tasemel. Fabregas, van Persie, Clichy, Walcott, Adebayor ja teised alles rühivad tippu ning selline ühine pürgimine tekitab tavaliselt tugeva meeskonnavaimu, mis on võiduka meeskonna loomisel väga oluline komponent. Henry on juba tipus ning oma iseloomust tulenevalt ei saa ta midagi teha, kui ta saadab vahel mõne ebaõnnestunud liigutuse teinud võistkonnakaaslase poole ettheitva pilgu. Meeskonnasisese kambavaimu huvides on ehk seetõttu isegi parem, kui seal pole ühte sellist superstaari ja kõik mängijad on positsioonilt enam-vähem võrdsed.

Kindlasti me oleks tahtnud saata Henry Arsenalist pensionile samasuguste auavaldustega, nagu me tegime aasta tagasi Dennis Bergkampiga, kuid ehk just Bergkampi tähe vaikse kustumise tunnistajaks olemine oli veel üks argument Henry jaoks, miks oma karjääriga mitte sama teed minna. Sest mäletan isegi, et viimastel aastatel oli Bergkampi nägemine platsil sageli pigem kurb kui joovastav kogemus. Mõistagi olid tema platsinägemine ja sööduoskus endiselt tasemel, aga liigutuste kiirus polnud enam endine. See on ühelt poolt igati mõistetav, aga kuskil publiku alateadvuses tiksub kõigele vaatamata ootus, et kui platsil on Bergkamp või Henry, siis juhtuvad seal imed. Bergkampi iseloom lubas tal vaikselt ja väärikalt võistkonnas üha kõrvalisemasse rolli taanduda. Henry on tehtud teisest puust ja kõigi märkide järgi pigem eelistaks sellist olukorda vältida. Tegelikult on mõlemad valikud õiged ning kõik inimesed ei pea käima ühe malli järgi. Ma mõtlen siiani sügavalt sooja tundega Bergkampi lojaalsusele ja inimlikule suurusele ning mõne aja möödudes mõtlen ma küllap samuti ka Henry'st. Sest isegi kaheksa aastat ühes klubis on tänapäeva jalgpallis juba haruldane lojaalsuse näitaja ning Henry soov möödunud pühapäeval fännidega korralikult jumalaga jätta oli märk, et lahkuminek polnud ka tema jaoks kerge.

Arsenali fännide ja Henry kui sportlase ja inimese austajatena aga peaksime võib-olla olema isegi rahul, et Barcelonasse siirdumine annab Thierry'le loodetavasti võimaluse võita veel mõni puuduolev karikas ja tiitel ning vahest oma karjääri isegi mõne aasta võrra pikendada. Ei pea ju jalgpallurid Hispaanias siiski mängima sellistes metsikutes ilmastikutingimustes, mida võib Inglismaal jõulude paiku kohata Boltonis või Blackburnis. Samuti on La Liga pisut aeglasem ja sealne kaitse pisut vähem jõuline, nii et isegi kui Henry saavutaks 80% oma absoluutsest tippvormist, säraks ta Hispaanias sama eredalt, nagu ta tegi seda Inglismaal.

Olen kindel, et pikas perspektiivis jäävad nii spordiajaloo kui Henry enda jaoks tema sportlastee parimaks ajaks Arsenalis veedetud aastad. Kui mitte enne, siis pärast Barcelona perioodi lõppu näeme teda kindlasti ka Ashburton Grove'i tribüünil, kus ta saab kindlasti tulise ja sooja vastuvõtu. Meile, fännidele jäävad aga alatiseks nautida ja imetleda kõik need 226 väravat, mille hulgas pole vähe ka selliseid pärle. Praegusel hetkel tundub küll, et 226 jääb klubi rekordiks pikaks ajaks, kuid sama võisid poolehoidjad mõelda ka 1998. aastal, kui klubist lahkus eelmine rekordiomanik Ian Wright (185). Meenutades ühe teatud Robin van Persie nime kandva mehe esitusi möödunud sügisel, ei oleks ma sugugi üllatunud, kui Henry rekord puruneks juba kuue-seitsme aasta pärast (hetkel on kirjas 34). Aga isegi kui nii ei lähe ja kui Arsenali ründeliini esinumbriks kerkib hoopis mõni teine nimi, on ometi põhjust eelseisvaid aastaid huviga oodata. Arsenalis on sündimas midagi erakordset, Wengeri järgmine suur meeskond on kohe-kohe lavale astumas. Thierry võis küll olla põhjus, mis mind Arsenali juurde tõi, kuid tema lahkumine mind siit kindlasti ei vii ning tulevik on raudselt puna-valge.

Teine tagasivaade: mängijad

Nüüdseks on hooaeg siis tõesti põhjalikult, lõplikult ja pöördumatult lõppenud (kuigi alla 21-aastaste Euroopa meistrivõistlused veel käivad ning eilne Hollandi-Inglismaa mäng koos ülipika penaltidraamaga oli päris põnev). Juba on ka mõned mängijad Arsenalist lahkunud ning teised asemele tulnud, seega oleks tagumine aeg vaadata möödunud hooajal liigas platsile jooksnud mehed nimeliselt üle, et sedastada hetkeseisu hooaja 2006/07 lõppedes.

1 - Jens Lehmann. Arsenali esiväravavahi rollis ei tekkinud kordagi kahtlust. Pöörane Jens hoidis seda kohta kindlalt, jätkates Arsenali auväärset soliidses vanuses kollkiiperite traditsiooni. Minu jaoks jääb Lehmanni kõrghetkeks möödunud hooajal Old Traffordil tehtud Solskjaeri pealelöögi tõrje, mis säilitas Arsenalile 0:1 eduseisu ja lõpuks ka võidu. Samas vajus puurilukk hooaja teisel poolel pisut ära ning mitmel korral läks standardolukordades tarbetult närvi. Kui on üks asi, mida sinu meeskonna kaitsjad kindlasti ei vaja, siis on see tõuklev, sõimlev ja kollaseid kaarte teeniv väravavaht.

2 - Abou Diaby. Diaby jaoks oli see eelkõige 2006. a mais saadud rängast vigastusest taastumise hooaeg ent isegi üllatuslikult jätkas ta 2007. a jaanuaris peaaegu samast kohast, kus pool aastat varem pooleli jäi. Eelkõige on Diaby muidugi puhas looduslik talent. Mõned ta liigutused on väga paljulubavad, aga koos meeskonnaga mängimise oskusest jääb veel vajaka, mis asjaolusid arvestades on täiesti mõistetav. Kasuks ei tulnud ka see, et mängima pidi ta mitmel korral mitte platsi keskel vaid rohkem vasakus ääres, kus ta oli selgelt vähem tõhus kui oma loomulikul positsioonil. Ent Fabregasi või Gilberto kohta platsil endale saada ei ole just kerge ülesanne. Kui see trikk peaks Diabyl eeloleval hooajal õnnestuma, saab see tulla ainult hiilgava mänguga. Hea näide edasiviivast konkurentsist.

4 - Francesc Fabregas. Kust leiaksin küll sõnu sellest poisist rääkimiseks!? Asjata ei laula Arsenali fännid staadionil üha sagedamini: "Meil on Cesc Fabregas!" Tõepoolest, ta on päris meie oma ja on seda veel loodetavasti ka mõne aasta pärast, kui temast on ametlikult saanud maailma parim jalgpallur. Kui tema esimesel suures mängus kaasalöömise aastal nägime eelkõige mängujuhtimistalenti, siis sel hooajal lisandusid kirg ja võitlusvalmidus. Cesc võib olla küll kasvult väike, aga tema aura ja hoiak platsil on ühemõtteline "minuga pole mõtet jamada, Frank". Eelseisval hoojal jääb veel oodata, et ta lisaks oma mängule ka natuke rohkem väravaid, ning ongi tehtud veel üks samm lähemale täiuslikkusele.

5 - Kolo Toure. Ei saa öelda, et see olnuks Toure kõigi aegade parim või läbinisti hiilgav hooaeg. Üdini usaldusväärse ja töökana lõi ta ka nüüd kaasa enamikus mängudes ning oma kiirusest ja pallide tagasivõitmise võimest pole ta midagi kaotanud. Ent kui kokkuvõttes lasi Arsenali kaitseliin läbi üle 30 värava, millest paljud sündisid kuidagi poolkogemata, siis ei saa Kologi olla vastutusest päris puhas. Koostöö William Gallasega vajab veel harjutamist.

6 - Philippe Senderos. Kui Arsenal ülemöödunud hooajal tegi oma räsitud kaitseliiniga võidukäiku Meistrite Liigas, oli Senderosil meeskonnas kindel koht. Seetõttu oli veidi harjumuspäratu näha teda sel hooajal taandumas valikujärjekorras tahapoole, kuid ei maksa unustada, et kaitsemängija kohta on ta ikka veel väga noor ja hooaeg 2005/06 oli pigem erandlik kui reeglipärane. Philippe ei saanud ka läinud hooajal lahti oma kahest põhilisest halvast harjumusest: teha igas mängus vähemalt üks rumal viga ja tunda tarbetut aukartust Didier "Dogbreath"Drogba ees.

7 - Tomas Rosicky. Lisaks sellele, et ta on Arsenalis järjekordne eksemplar oma rahvuskoondise kaptenite kollektsioonist (ülejäänud olid 2007. a mai seisuga Brasiilia, Rootsi ja Eesti), on Rosicky tõeliselt inspireeriv mängija, keda on lausa lust palliga liikumas vaadata. Kahju, et ta hooaega segasid pidevad pisivigastused, ent kõigi märkide järgi on väiksest Mozartist saamas üks Arsenali säravamaid mängijaid.

8 - Fredrik Ljungberg. Freddie on sümpaatne mängija, kelle kaks viimast aastat on küll olnud suhteliselt õnnetud. 28-30 aasta vanuses võiks jalgpallur veel suuri tegusid teha, kuid see eeldaks enam-vähem tervena püsimist. Ljungbergi aga on kimbutanud kõikvõimalikud hädad, alates salapärastest peavaludest ja juustuallergiast kuni jalgpallurile omasemate jalavaevusteni. Ent kui mõelda, et mees, kellele klubi maksab igal nädalal poolteist miljonit krooni palka, on suutnud kahe aasta jooksul lüüa vaid neli väravat, siis see paneb mõtlema ... Ljungberg ja tema kunagised väravad näivad kuuluvat liiga selgelt Bergkampi-aegsesse Arsenali. Ta küll ise just äsja ütles ajakirjanikele, et on valmis Arsenali jääma ja oma koha eest võitlema, kuid küsimus on, kas sellest oleks rohkem kasu talle endale või klubile.

9 - Julio Baptista. Kui Ljungbergi olukord paneb veel nukralt ohkama ja mõtlema aja kiirele kadumisele, siis Julio Baptistale mõeldes kipub lausa pisar silmanurka. Harva näeb sedavõrd kontuurselt, kuidas mees rassib kõigest vähest, tahtes tõestada oma väärtust ja kohta päikese all, ja ometi veab kõik viltu, nii et mitte midagi ei tule välja. Oli see üks mäng Liverpooliga, mis ta oli, aga kõiges muus oli Julio Baptista põgus visiit Arsenali kurb aga täielik läbikukkumine. Loodetavasti ei jää "maailma kõige kohmakama Brasiilia jalgpalluri" mitte just auväärne tiitel teda karjääri lõpuni kummitama.

10 - William Gallas. Kui Gallas võttis endale Dennis Bergkampi vana numbri (veidi ootamatu käik kaitsemängija kohta), tundus, et ambitsiooni on mehel kõvasti. Tagasivaates siiski on selge, et ootused olid mõlemalt poolt suuremad kui reaalsus. Ehk pidi mees lõivu maksma Prantsusmaa edukale esinemisele MM-il, kuid vigastus röövis talt kolmandiku klubihooajast ning kui ta lõpuks regulaarselt mängima pääses, oli Arsenal kaotanud suurema osa oma auhinnalootustest. Vahest see tingis ka kohati pisut tujutud esitused palliplatsil ja pisut liiga teravad sõnavõtud meedias. Veel üks mängija, kelle puhul eelseisval hooajal on oodata märksa paremat meeskonda sulandumist ja kindlasti võimetekohaseid kõrgemal tasemel mängusooritusi.

11 - Robin van Persie. Robin on möödunud hooajast üks väheseid Arsenali mängijaid, kelle kohta polegi midagi kriitilist öelda. Võib-olla on põhjus selles, et viimati sai teda platsil näha õige ammu, kuna talvine vigastus katkestas mehe karjääri edukaima hooaja. Ent siiski tahaks uskuda, et tegelikult ta nüüd saavutaski selle taseme, mida temalt oodati ja loodeti. Nii Hollandi kui Arsenali eest löödud väravad ja jagatud söödud räägivad ise enda eest. Isegi kui Thierry ja Robin oleks kogu hooaja vigastusteta püsinud, pole sugugi kindel, et just Henry oleks lõpetanud Arsenali suurima väravalööjana. Van Persie nimele jääb ka hooaja efektseim värav - 30. septembril Charltoni vastu.

13 - Alexander Hleb. Hlebi vormikõver näis sügisel võnkuvat ühest mängust teise üles ja alla, kuid kevadeks asendus see aeglase langusega. Hleb mängib väga hästi, kui ta ümber on Henry, van Persie, Fabregas ja Eboue. Tema oskus pall endale jala külge liimida ja seda seal just nii kaua hoida, kuni üks nimetatutest sööduks sobivale positsioonile jõuab, on korduvalt osutunud väga kasulikuks. Sügisel nägime lisaks mitmeid soodsaid märke platsivälisest sõprusest ja platsisisesest teineteisemõistmisest Rosickyga. Kevadeks olid kõik need soodsad märgid tuhmunud, kuna Hlebile sobiv koosseis ei olnud praktiliselt terve teise poole hooajast kasutatav. Hleb ei ole mängija, kes üksinda väravaid meisterdab; ta on söötja ja ettevalmistaja ning sellisena on ta Arsenalile kindlasti vajalik. Hlebi varjuküljeks on mõningane laiskus ja mõned rumalad vead. Just tema positsioonile vajaks Arsenal hädasti natuke erineva profiiliga ääremängijat, kes pakuks valgevenelasele konkurentsi ning annaks treenerile teise võimaluse, kui Hlebile mäng mingil põhjusel parasjagu ei istu.

14 - Thierry Henry. Tõeliselt õnnetu hooaeg. Pärast paljusid hooaegu 25-30 värava tasemel püsimist ületas Titi vigastustega maadeldes napilt 10 värava piiri ning tagatipuks jäi üldarvestuses alla ka van Persiele. Unustame selle nüüd ruttu-ruttu ära ja loodame, et Henry on ka edaspidi Arsenali mängija ning normaalne olukord taastub.

15 - Denilson. Veel üks Wengeri augustilõpu leidudest ja seni nähtu põhjal vaat' et kolmest kõige õnnestunum. Kulus küll veidike aega, enne kui lisaks arvutist nime lugemisele ka meest platsil näha saime, aga nähtu oli meeldiv. Küll ei teinud see noor brasiillane midagi maailma vapustavat, aga vähemalt tundis ta ennast Inglise liigas silmatorkavalt hästi ja mugavalt, eriti võrreldes ühe oma kaasmaalasega.

16 - Mathieu Flamini. Denilsoni saabumine tähendas ühtlasi seda, et Mathieu Flamini jaoks ei ole Arsenalis enam ruumi, sest keskvälja keskosa on klubi kõige konkurentsitihedam positsioon. Flamini on tugev keskmine töökas mängija, aga Denilson tundub olevat andekam ning arvestades nende 4 aastast vanusevahet, siis potentsiaalis ka selgelt parem mängija.

17 - Alexandre Song Billong. Song oli liigamängudes Arsenali algkoosseisus vaid 29. novembril võõrsil Fulhami vastu ning see on üks neid mänge, mida pole tarvis meenutada.

19 - Gilberto Silva. Vaevalt, et keegi teeb kunagi laulu "Meil on Gilberto Silva!" See ei klapiks selle mehe isiksusega ega tema rolliga platsil. Ka lõppenud hooajal tegi ta oma tööd talle omase märkamatu tõhususega. Ent põhjus, miks ta oli minu meelest meeskonna parim mängija hooajal, on hoopis muus. Vieira, Bergkamp ja mitmed kogenud võitlejad on meeskonnast lahkunud - kelle poole pööravad noormängijad pilgud, et saada julgustust ja juhendamist? Kapten Henry on suurema osa ajast mängust väljas - kes võtaks liidrirolli enda kanda? Ründav keskväli ei suuda täita neile pandud ootusi väravate löömise osas - kes keskväljamängijatest astuks ette ja lööks vähemalt kümme väravat? Henry ja van Persie on mõlemad vigastatud - kes oleks piisavalt külma närviga, et olla kindel esimese valiku penaltilööja? Gilberto oli sel hooajal Arsenalile veel kasulikum, veel kvaliteetsem ja veel vajalikum kui kõigil varasematel aastatel. Vaimustav!

20 - Johan Djourou. Djourou möödus lõppenud hooajal kaitsjate valikujärjestuses oma rahvuskaaslasest Senderosist, kuigi osalt tingis seda ka tema suurem mitmekülgsus, mis võimaldas teda kasutada nii kaitsva keskväljamehe kui ka paremkaitsjana. Djourou ei jäänud küll meelde millegi positiivselt silmapaistvaga, kuid kaitsja puhul on ehk olulisemgi, et ta ei jäänud meelde ka ühegi silmatorkava apsakaga. Ja arenguruumi jagub.

21 - Mart Poom. 13. mail Portsmouthi vastu sai Mart siis - arvatavasti tänutäheks ja lahkumiskingituseks - kätte koha Arsenali liigamängu algkoosseisus. Mõni võib küll vaielda, aga ma leian, et Poom ja Arsenal leidsid teineteist mõlema jaoks õigel ajal. Poomi jaoks tähendas see, et nüüd on tal lootust veel paar-kolm aastat tipptasemel mängida ning sellest ehk veel olulisemgi võib olla saadud kogemusest tulevikus Eesti jalgpallile tõusev kasu. Arsenal sai endale korrektse, tööka ja usaldusväärse varumängija, kelle pärast ei pidanud muretsema.

22 - Gael Clichy. Kes meil õieti enne teda vasakkaitses mängis? Vist keegi Ashley? Ah, mis tähtsust sel enam.

24 - Manuel Almunia. Ma tõesti ei tea, miks inimesed ei taha hästi uskuda, et Manuel võiks tõusta Lehmanni asemel esiväravavahiks. Mees on iga aastaga järjest kindlamaks muutunud ja pole oma vähestel etteastetel teinud praktiliselt mingeid vigu.

25 - Emmanuel Adebayor. Tulihingeline võitleja, suur töörügaja, õigluse eest seisja, Thierry uus tantsupartner, oluliste väravate lööja - kellele küll ei meeldiks Ade! Pealelöökide arvu ja sisseläinud pallide suhe võiks küll veidi parem olla ... aga sellepärast ongi Thierry ja Robin valikujärjekorras eespool. Ei osanud ju keegi hooaja algul ennustada, et kaks esiründajat hooaja teiseks pooleks ära langevad ja Julio Baptista osutub täiesti kasutuks. Nii langeski Adele ehk suurem koormus kui tarvis, aga ta tuli toime ja on nüüd Arsenali fännidele oma poiss. Pole ju kõige halvem saavutus ühe auhindadeta hooaja kohta.

27 - Emmanuel Eboue. Meie teine Emmanuel on märksa vastuolulisem kuju. Kiiresti joosta suudab küll, häid tsenderdusi oskab ka anda. Aga liiga armas kipub talle olema näitekunst ja vahel jääb oma trahvikasti juurest palli äratoimetamisega hätta. Ilmselt on ka tema enamaks võimeline, kui ta lõppenud hooajal näitas. Koostöö Hlebiga tuleks tolmust puhtaks pühkida ... või ehk hoopis Eboue ise paremaks äärepoolikuks panna ... Siin on mõte, mis väärib mõtlemist.

30 - Jeremie Aliadiere. Sel hooajal oli Aliadiere üle pikkade aastate esimest korda piisavalt vigastustevaba, et ennast näidata, ja mingil hetkel hakkas juba peaaegu tulema. Igal juhul olid Baptista tipphetked Liverpooli vastu suuresti just Jeremie eeltöö tulemus. Ning oma kiirusega ei olnud ta ka vasakul äärel sugugi paha. Võimalik, et midagi jäigi temast lõpuni välja tulemata. Mul on tugev tunne, et ta on tegelikult väga hea mängija ja kui ta püsib tervena, võib Middlesbrough eest veel hulga väravaid lüüa.

31 - Justin Hoyte. Tema oli Arsenalis möödunud hooajal kõige rohkem mängida saanud inglane. Eboue vigastuste tõttu sai ta asendusmehena kokkuvõttes päris sageli platsile ning paistis silma tugevustega just neis kohtades, kus Elevandiluuranniku mehel on nõrkused, nimelt kindlas kaitsemängus. Probleem on vaid see, et Arsenali süsteem eeldab äärekaitsjatelt kiiret rünnakusse tõusmist ja siin jääb Hoyte nõrgaks. Hea on omada sellist asendusmeest, aga esimese valiku äärekaitsjat ei pruugi Justinist vähemalt Arsenalis kunagi saada.

32 - Theo Walcott. Eks katsu jalgpalli mängida, kui kogu Inglismaa vaatab sulle suurte, ootusärevusest niiskete silmadega otsa ja anub "Palun ole meie järgmine iidol!" või siis nõuab "No millal sa juba oma esimese värava lööd!" Vähemalt see teine mure on nüüd murtud ning kevadine õlaoperatsioon tuli just sobival ajal, et noormees rambivalgusest välja saada. Nüüd veel kõvasti tööd ja õppimist, et jalgpall on meeskonnamäng, kus palli soovitavalt ikka oma mängijale söödetakse, ning läheb küll.

Arsene Wenger. Võib arvata, et lõppenu oli Wengerile üks karjääri raskemaid hooaegu. Uuele staadionile kolimine, põhiründajate pikaajalised vigastused, suurte lootuste järk-järguline kustumine, lahkhelid klubi juhatuses, võib-olla ka kahtlused oma noorteprojekti õigsuses - kõige sellega tuli kuidagi toime tulla. Ehk just sellest olid tingitud ka Wengerile ebaiseloomulikud emotsioonipursked, eriti kähmlus Alan Pardew'ga ja vaidlused Inglise jalgpalliassotsiatsiooniga. Jääb vaid loota, et nüüd on madalseis ületatud ning Wenger on Arsenali tüüri juures ka siis, kui tema kolmas Arsenali meeskond jõuab päris tippu.

Esimene tagasivaade

Niisiis on jalgpallihooaeg praktiliselt lõppenud. Tõsi, Inglismaal on küll veel mängida karika ja viimase Premier-liiga koha pärast ja AC Milanil tuleb veel ära vormistada revansh Liverpooli vastu, aga Arsenali mängijad on võinud minna oma väljateenitud (või mitteteenitud, sõltuvalt arvamusest) puhkusele.

Olgem ausad, eks see üks naljakas hooaeg oli. Kõik algas väga suurte lootustega ja augustis mängugraafikut vaadates lootsin minagi salamisi, et 6. mai mäng Chelsea'ga võiks otsustada meistritiitli saatuse. Tegelikult nii ju läkski, ainult et tiitlit ei saanud kumbki tol päeval Ashburton Grove'i murule jooksnud meeskondadest. Kaks viiki hooaja kahes viimases mängus olid tulemused, mis just ei vaimustanud, eriti arvestades, et võit, mis ühtlasi andnuks tabelis kolmanda koha, ei olnuks kummaski mängus utoopiline või ebaõiglane saavutus. Aga tuleb tõdeda, et meeskonnal oli aur lihtsalt väljas. Veebruari lõpul, märtsi alguses vähem kui kahe nädalaga väljakukkumine kõigist kolmest karikasarjast jättis meestesse ilmselt üsna suure jälje. Niipalju suudeti end küll kokku võtta, et järgmiseks hooajaks Meistrite Liiga koht kindlustada, kuid see oli ka kõik.

Nii et 0:0 viimases mängus Portsmouthiga oli igati sümboolne ja adekvaatne tulemus. Just selline see hooaeg oligi - säilitasime taset, aga millegagi ei säranud. Kuid tuleb arvestada, et raske on särada, kui hooaja kõige säravam mängija on alates jaanuarist vigastatud, meeskonna suurim staar vaevleb aastatepikkusest ülekoormusest tingitud pisivigade käes ning kõige potentsiaalikam uustulnuk meeskonnas läbib kogu hooaja umbes taolises rütmis, et 3 mängu platsil ja järgmised 3 mängu ravil.

Loomulikult on targal treeneril sellisteks puhkudeks ka plaan B, kuid vahel veab seegi alt. Sest kes oleks osanud arvata, et Brasiilias sünnib ja saab maailmakuulsaks tippmängijaks jalgpallur, kes on palliga sama kohmetu nagu suvaline koduperenaine. Ma ei tea, mis Julio Baptistaga valesti läks. Liverpoolile ta ju neli väravat lõi, see on fakt. Aga nendes mängudes, kus Henry ja van Persie äraolekul oleks tulnud vastutusekoormat kandma hakata ja kasvõi üks värav lüüa, nägime ainult lõputut kohmakate liigutuste, pallikaotuste ja värvast mööda läinud löökide jada. Loodetavasti leiab Julio järgmisel aastal Hispaanias taas oma koha ja tõestab, et vähemalt sooja päikese paistel on ta endiselt suurepärane jalgpallur.

Ent Arsenali paigaltammumine sel hooajal ei olnud tingitud niivõrd löömata väravatest, vaid pigem sisse lastud väravatest. Kes jõuaks kokku lugeda neid kordi, mil me rahulikult mängu valitsesime ja vihastaval kombel võimaluse võimaluse järel raisku lasksime, kuni tuli vastasmeeskond, tegi nurga- või karistuslöögist ühe pealelöögi ja lõi värava. William Gallas märkis kord ühes intervjuus, et ehk ei ole tsoonikaitse alati meile kõige sobivam meetod ja vahel tuleks kasutada ka mees-mehe kaitset. Küllap ta jutus on kogemustest tulenev iva, kuid suur osa probleemist peitub ka väheses keskendumises ja oma keskvälja mängulisest ülekaalust tingitud valvsuse kaotuses. Ei saaks ju kuidagi öelda, et meie kaitseliinis poleks andekad mängijad. Ometi ei suutnud me oma väravat kuigi paljudes mängudes puhtana hoida. Selle probleemi lahendamine peaks olema Wengeri suvise kodutöö ülesannete seas esikohal.

Lisaks platsil toimunule tõi esimene uuel staadionil veedetud hooaeg kaasa segadusi ka klubi tagatubades ning siiani vaidlevad fännid tuliselt selle üle, kas David Deani väljatõrjumine klubi juhatusest oli saatuslik viga või ainuõige samm. Senised märgid näitavad küll, et isegi kui Wenger selle otsusega nõus ei olnud, ei näita ta seda kuidagi välja ja teeb oma tööd sama pühendunult ja professionaalselt nagu alati. Juba on sõlmitud ka esimene üleminekuleping, mis toob klubisse noore Poola väravavahi Lukasz Fabianski, nii et Arsenal näib edasi elavat ka ilma ühe oma kõigi aegade edukama mänedžeri, jalgpallipoliitiku ja läbirääkijata. Samas on klubi omandiküsimuses ja tulevases juhtkonnas siiski veel palju lahtine ja ebaselge. Tahaks vaid loota, et see ei hakka mõjutama Arsene Wengeri otsust, kas oma järgmisel aastal lõppevat lepingut klubiga pikendada või mitte.

Nii et selline see hooaeg siis oli - palju potentsiaali ja vähe resultaati. Õnneks ei ole siiski mingeid märke klubi taandarengust ning terve hulga mängijate puhul võib pigem rääkida silmatorkavast arengust ja suurtest lootustest järgmiseks hooajaks. Sel suvel ei toimu ka õnneks suuri jalgpallisündmusi, mis küll on vutihuvilisele piinarikas, kuid võimaldab vähemalt kõigil mängijatel uueks hooajaks korralikult välja puhata, terveks saada ja ette valmistuda. Ning positiivse märgina minevikust tasub meenutada, et enne kui Vieira, Ljungbergi, Bergkampi, Piresi ja Henry Arsenal uue aastatuhande algul suuri tegusid tegema hakkas, tuli klubil samuti üle elada periood, kus punktivahe liiga võitjaga oli kaks aastat järjest üsnagi suur. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks praegune Fabregase, Diaby, Rosicky, van Persie ja Adebayori Arsenal ei võiks oma loomulikku arengukõverat järgides juba ühe-kahe aasta pärast olla taas liigatabelis kõige kõrgemal kohal.

Blogi on tagasi, aga Arsenali tagatubades on segased ajad

http://arsenal.rivals.net/default.asp?sid=880&p=2&stid=8444900

Alates 4 aasta vanusest kõndisin igal laupäeval ja vahel ka nädala sees kõrvaltänavaid pidi vana Plimsolli pubi juurde. Minu jaoks oli tõeline piin istuda ukse ees, juua koolat ja süüa krõpse, samal ajal kui isa ja vanaisa sees enne mängu õlleklaase kummutasid. Ma ei olnud ukseesise klubi ainus liige. Meid ukse taha jäetuid oli seal vahel kolm ja vahel koguni viis – mida küll meie emad oleks selle kohta öelnud! Me kõik ootasime seda päeva, mil saame piisavalt vanaks, et omapäi jalgpalli vaatama minna ja lõpuks Plimsolli lävepakust üle astuda. Saada 18 aastaseks ja astuda lõpuks sinna keelatud täiskasvanute poolele.

Me talusime pikki ja vaevarikkaid aegu Terry Neilli ja Don Howe’i juhtimisel (viimane veeretati alati välja, kui oli vaja asendustreenerit) nii siis, kui seisin vanaisa ja isaga põhjatribüünil, kui ka hiljem sõpradega kellatribüünil.

Siis saabus võrratu George. Tema aja jalgpall ei olnud küll võrratu, aga vähemalt me võitsime üht-teist, kuni lõpuks tõde Arsenalile meistrite liigas kohale jõudis ning Benfica ja Stefan Schwarz meist üle sõitsid. Selleks ajaks olin kolinud idatribüüni ülemisse poolde, kus mu vanaisa sai teiste omasugustega koos olla. Samas kohas virutas mu isa Jonathan Pearce’ile kokkurullitud ajalehega, kui see Spuride eest löödud Sheringhami värava peale liiga suurt rõõmukisa tõstis, ning samas kohas vedasid vanad kõbid kihla, millisest nurgast kõige rohkem nurgalööke lüüakse. Ning just seal nõudsid kõik, et mu isa tualetti läheks, kui meil väravat vaja oli, sest tema pahameeleks just neil kordadel me alati värava lõime.

Olgugi et see kõik oli Wengeri-eelne aeg, toetasime koos sõpradega oma meeskonda nii paksus kui vedelas, sõltumata vastase tugevusest või sellest, kui igavat mängu me mängisime. Keegi ei mõelnudki sellele, et klubi maha müüa ja nii mängijate ostmiseks raha saada, sest me polnud just kõige paremad ja olime pigem igavad.Ent kõik need aastad ootamist näisid end ära tasunud olevat, kui me võitsime viimase minuti väravaga Anfieldil Liverpooli ja koduteel tegi pool Manchesteri (elasin toona seal) meile jooke välja.

Kui George oma nn väärtegude pärast kõrvale lükati, lootsime, et pärast asendajat Stewart Houstoni ja järjekordset negatiivset distsipliinijüngrit Rioch’it saabub meile lõpuks uut tüüpi treener.Mu vanaisa oli ostnud Arsenali hooajapileti igal aastal alates 1952. aastast. Ta suri 1979. a alguses ja ta tuhk maeti põhjatribüüni poolse värvava taha, enne kui staadionivahid selle tava ära keelasid. Nii et kui Highbury lõpuks ära saadeti, ei kaotanud me isaga ainult ühte osa oma elust ja ühistest suhetest, mälestusi Charlie George’ist , John Radfordist ja teistest. Me kaotasime lisaks ka mu ema isa viimse puhkepaiga. Ta oli kogu oma elu Islingtonis elanud, välja arvatud sõja ajal.

Siis saabus Arsene Wenger. Glenn Hoddle oli teda David Deinile juba mõnda aega tagasi tutvustanud. Klubi juhatus oli temast samuti kuulnud, kuid Dein oli 290 000 naela eest klubi aktsiaid ostnud ja surus Wengeri ametissenimetamise läbi. Vana Hill-Woodi jaoks oli see ränk aktsionäride koosolek. Näost punased vanamehed vehkimas jalutuskeppidega, karjumas ja selle otsuse vastu vaidlemas. Ning peale selle polnud nad kindlad, kas tasus Dennis Bergkampi eest sellist raha maksta.

Peagi selgus, et Deinil oli õigus, sest Wengeri käe all algas Arsenali jaoks enneolematult edukas aastakümme. Ta keelas mängijatele joomise, tõi ennast täis tüübid tagasi maa peale, juurutas uusi treeningmeetodeid ning jutlustas köitvat ja tõhusat jalgpalli. Käivitati noortetöö, igast maailma nurgast hakkas saabuma uusi mängijaid. Need olid Arsenali pooldajate jaoks põnevad ajad.

Veel enne kui ta jõudis tööle asuda, lasid Tottenhami pooldajad eesotsas Harry Harrisega ajalehest Mirror linnas tema kohta liikvele inetu kuulujutu. Arsenali pooldajate vana kaardivägi seisis võitlusvalmilt Highbury treppidel, kui Wenger tuli ajakirjanikega kohtuma (vastupidiselt PR-osakonna soovitusele). Need Arsenali vanamehed olid kogu hingega oma klubi taga, vehkisid jalutuskeppidega, ähvardasid ajakirjanikke ja nõudsid, et nad Wengeri rahule jätaksid. Sel laupäeval küünitas mu isa end meie ees seisvasse ajakirjanike boksi ning sosistas Harrisele, et kui ta peaks teda veel kunagi Highbury’l nägema, lahkub ta sealt ainult kirstus taolise alusetu ja laimava süüdistuse levitamise eest.

Seda tähendabki Arsenal. Arsene Wenger oli olnud treener kõigest 4 päeva, ta oli prantslane ja kavatses terve hulga asju teisiti teha ning ta oli ajakirjanduse ja Tottenhami fännide rünnaku all. See meid ei häirinud. Ta oli meie treener, üks osa Arsenalist. Kui need vanamehed oleks tookord mõne ajakirjaniku kätte saanud, oleks võinud vabalt ka matuseid oodata.

Me nägime, kuidas aina reaalsemaks muutus kolimine Ashburtonile – klubil oli seda vaja, et konkureerida Euroopa suurtega. Me olime nõus jätma mälestused alles oma peadesse ning leppima tõsiasjaga, et areng on klubi jaoks kõige parem.

Üleminek ei olnud sujuv. Uus staadion Ashburton Grove oli veidi hingetu, paljas betoon, ei seostunud Arsenaliga. Teiseks probleemiks olid korravalvurid. Uued valvurid nautisid oma võimu nagu äsja tänavale pääsenud liiklusreguleerijad. Kui inimesed Highbury’l ametikandjatele paar krõbedamat sõna ütlesid, siis nende poole viibutati vaid sõrme. Ashburton Grove’il visati nad välja.

Ja siis saabusid uued fännid Jemima ja Rupert, kelle jaoks jalgpall oli uutmoodi meelelahutus, nagu teater. Nad istuvad, räägivad telefoniga, kasutavad sülearvuteid ja aplodeerivad viisakalt. Nad nurisevad, kui inimesed paremini nägemiseks püsti tõusevad, kui inimesed vannuvad või meie traditsioonilisi laule laulavad. Neil inimestel pole spordis mingeid traditsioone. Nende jaoks loevad ainult võidud ja edu; neil pole selle klubi ega linnaosaga mingeid muid sidemeid. Võib ju mõista, et mõned sellised laulud ei ole mõeldud laste kõrvadele ega ole poliitiliselt kõige korrektsemad. Aga samas on nad sündinud tundepuhangust ja traditsioonidest Highbury tribüünidel, kus neid lauldi valjult ja uhkelt, et oma meeskonda kannustada.

Mida enam jalgpallist sai rikaste meelelahutus, seda enam saabus meile uusi fänne, priileivasööjaid ja kuulsuseotsijaid. Samal ajal kui Henry, Vieira, Petit, Overmars ja hiljem Bobby Pires üheskoos meile karikaid võitsid, jäi Highbury aina vaiksemaks. Selles vaikuses olid süüdi kõik need uued poolehoidjad, kes ei osanud laule ning kellel oli liiga palju tegemist tasuta joogi või toidu hankimisega. Kuni me võitsime, polnud neil tuulelippudel põhjust nuriseda. Aga kui elu läks raskemaks, siis olid just nemad need, kes ennast enne mängu lõppu minekule asutasid, olles enne omaenda meeskonnale halvakspanevalt vilistanud.

Just need põlastusväärsed isendid toetavad praegu Kroenke’t. Miks? Nende arvates tasub riskida enam kui 100 aasta pikkuse traditsiooniga, selleks et osta 3 uut mängijat ja võita mõni karikas, sest me ei saa enam kauem oodata. Siin ongi kogu asja tuum. Kui me oleksime sama öelnud aastal 1972 ja oleksime käitunud nagu kuulsust janunevad Tottenhami fännid, oleksime praegu just nende või pigem isegi Charltoni olukorras. Just nende pidevate nõudmiste pärast ei ole juhatus saanud Tottenhami korralikult juhtida, sest nad ei ole nõus ootama, tahavad saada liiga palju ja sunnivad juhatust tegema läbimõtlemata otsuseid.

Kõigele negatiivsele vaatamata pidasime me Ashburton Grove’i oma klubi päästjaks, mis aitab meil ennast ise majandada, teistega konkureerida ning kaitsta klubi vaimsust, oma mälestusi ja tulevikku. Meie arvates tasus see ohver ennast ära, et minu lapsed ja nende lapsed saaksid jätkuvalt meie klubi toetada, mängudel käia ja neid nautida, nagu meie seda tegime.

Dein oli kutsunud klubi juurde Danny Fiszmani, vähenõudlikku endassetõmbunud mehe, kes tänu edukale kauplemisele Londoni teemantiturul oli teeninud enam kui 150 miljonit naela. See mees ei olnud Deini taoline mahhinaator, vaid taiplik ärimees, kes mõistis majandust ning omas linnas häid sidemeid. Just tema surus uue staadioni plaanid läbi klubi juhatuses, Islingtoni linnaosavalitsuses, kohalike elanike esindustes ja valitsuses ning rääkis Edelmani abiga pankadelt välja ehituseks vajaliku raha. Ta hoidis silma peal kogu sel hiiglaslikul arendusprojektil ja kinnisvaraostudel, kuni me lõpuks jätsime hüvasti Highbury’ga ning veidi aja pärast jättes hüvasti Dennis Bergkampiga võisime astuda uude Ashburton Grove’i. Me leppisime isegi sellega, et nad raha hankimiseks panid staadionile nimeks Emirates.

Nii me siis kaotasime palju ja võitsime palju. Muutused ei ole kunagi teretulnud ega kerged, kuid suurem osa fännidest mõistis nende vajalikkust, et me püsiksime ka tulevikus konkurentsis.Räägitakse, et Dein ei tahtnud Ashburton Grove’i ideega kaasa minna. Tema arvates pani see kinni liiga palju raha, mille eest oleks võinud parem mängijaid osta. Tema meelest olnuks parem rentida või ära osta Wembley staadion. Sellest tekkisid erimeelsused Fiszmani ja teiste juhatuse liikmetega, kelle jaoks isemajandamine, sõltumatus ja konkurentsivõime olid saanud klubi uuteks juhtlauseteks. Veidral kombel oli Deini plaan Wembley ära osta vastuolus ka Wengeri plaaniga ehitada uus meeskond noormängijatele tuginedes. Wenger nägi, et Chelsea rahaga ei suudaks ta kunagi võistelda, nii et tuleb minna teist teed.

Kui staadion oli valmis, hakati linnas rääkima, et Arsenali aktsiad on alaväärtustatud, eriti arvestades klubi kinnisvaraportfelli.Visalt püsisid kuulujutud klubi ülevõtmisest, kuid sel ajal keeldus suurem osa poolehoidjaid uskumast selle võimalikkusesse. Ent keegi hakkas meie aktsiaid ostma ja Fiszman müüs 1% tundmatule ostjale. Jutud kogusid hoogu ning nähtavale ilmus Kroenke, Ameerika miljardär, kelle naine on Wal-Marti kaubandusketi pärija. Kroenke on kinnisvara arendaja ja spordiklubide omanik.

Siis ostis ta Granada käest ära nendele kuulunud Arsenali aktsiad, ilma et oleks juhatusele sellest midagi rääkinud. Juhatus saatis Edelmani Kroenke’ga kohtuma (nii räägitakse), kuid talle ei pakutud tassi teedki ega lastud sekretärist kaugemale. Ometi sai ta teada, et Dein oli väidetavalt juba enne teda seal käinud.

Dein kohtus Kroenke’ga siis, kui Colorado Rapids (mis kuulub Kroenke’le) ja Arsenal sõlmisid turunduskokkuleppe. Me ei tea palju rohkem, kuid juhatuse tegevus möödunud nädalal on väga kõnekas. Dein vallandati kiirkorras, tema ametitelefon võeti ära ja tal paluti hoonest lahkuda. Põhjuseks oli juhatuse sõnul: “Meil on siiralt kahju, et ületamatud erimeelsused hr Deini ja ülejäänud juhatuse vahel on sundinud meie teed lahku minema.” Juhatus teatas lisaks, et nad on omavahel kokku leppinud mitte müüa aasta jooksul nende valduses olevaid 44,5% aktsiatest ning on ka edaspidi müümise vastu.

Kroenke läks ja ostis ühelt investeerimisfondilt veel mõned aktsiad lisaks, nii et koos Deini aktsiatega jääb neil kahe peale 5-6% puudu kolmekümnest protsendist, mille saavutamisel nad peaksid tegema ülevõtupakkumise. Kroenke on öelnud, et ta tahab fännidega dialoogi pidada, kuid ei ole paljastanud ühtegi oma kavatsust. Juhatuse esimees saatis tema suunas krõbeda sõnadevalingu, kuid see meie kiskjat muidugi ei häiri. Vaevalt, et Kroenke hakkab isiklikku raha Arsenali paigutama. Laenuraha kasutamine oleks tema jaoks märksa vähem riskantne. Tema senisest tegutsemisest ei nähtu muud kui põlgust meie juhatuse, klubi ja fännide suhtes. Võib mõista, et kõiki üksikasju ei saa avaldada, kuid täielik vaikimine ei ole talle ka kuidagi kasulik. Ebaviisakus juhatuse suhtes näitab põlgust nende, ja samuti meie kui klientide vastu.

Mõnede fännide ja aktsionäride jaoks tundub see idee ehk lummav. Nad usuvad, et Kroenke annab kohe raha mängijate ostmiseks ning et klubi vajab hetkel kõige rohkem just edu palliplatsil. Ent tõsiasi on see, et mitte keegi ei tea tema plaanidest mitte midagi. Millist raha, kui palju ja kelle oma ta üldse annaks ning milline võlg klubi jaoks sellega kaasneks?

Wenger on 9 aasta jooksul üles ehitanud oma noortesüsteemi. Miks siis riskida Cesci, Bendtneri, van Persie ja Adebayori kaotamisega veel enne, kui nad küpseks on saanud? Nad ei jää pingile istuma, oodates oma võimalust mõne sisseostetud suure nime varjus. Kui Wenger läheb, võivad nad kõik kaasa minna.Üks särav hooaeg võib ehk sobida kõigile neile tuulelippudele ja õnneküttidele, kuid kui see läbi saab ja klubi vundament on õõnes, mis siis edasi? Mis siis kui jalgpallimull lõhkeb? Praegune kasv ei jätku igavesti ja ka aktsiate hinnad ei kerki lõpmatuseni. Mitu kõrgliiga klubi läheb üle pankade omandisse? Kui paljud välisomanikud on oma uute mänguasjade jaoks raha laenanud? Kõik peale Roman Abramovitši.

Isemajandamine oli meie valitud strateegia ja on seda senini, et tagada Arsenalile iseseisvus ning mängijate, aktsionäride ja fännide tulevik. Meie omanikud ei ole juba aastaid klubist kasumit välja võtnud ning kuigi nad kulutavad raha ettevaatlikult, on Wenger vajaduse korral alati ostudeks raha saanud.

Kas tahame lõpetada nagu Tottenham? Klubi, mille fännide ebarealistlikud ootused ja surve sundisid juhatust tegema rumalaid otsuseid. Klubi, mis kannatab kõigi nende hetke ajendil tehtud ostude ja juhtimisvigade tagasilöökide käes.

Me ei tea Kroenke kohta midagi. Mida ta tahab, kuidas ta seda teeks ja üldse mis põhjusel? Ainsaks põhjuseks saab olla kasum, raha tegemine, mis omakorda tähendab kulude ja palkade kärpimist, mängijate ostust ja investeeringutest loobumist, võimalikult nappide vahenditega toimetulekut. Sellele lisanduks veel äärmiselt teistsugune klubi juhtimisstiil, mis ei hooliks vähimatki meie traditsioonist või kultuurist, vaid ainult rahast. See tähendaks suuremat võlga, aga mille nimel?

Jalgpalliklubi ainus eesmärk ei ole karikaid võita ja edu saavutada. Klubi on üks osa naabruskonna või linna hingest ning paljude inimeste jaoks tähendab see suurt osa nende elust ja lapsepõlvest, mälestusi kadunud sõpradest ja sugulastest. See ei ole midagi, mida lihtsalt maha mängida.