Kolmapäevane mäng Tottenhamiga oli eelkõige haarav jalgpallimatš, mis toimus pea kogu 90 minuti vältel taolisel peadpööritaval kiirusel, mida vaid Inglismaal kohata võib. Kuid samas kinnitas see veel kord mõningaid märke, mis tunduvad sel hooajal iseloomustavat Arsenali kui meeskonda ja selle teatud mängijaid.
Kindlasti on Arsenal praegu konkurentsitult kõige tugevam comeback-meeskond. Kõvasti üle 10 korra sel hooajal oleme jäänud mängudes kaotusseisu ja vaid mõnel üksikul korral oleme siis ka kaotanud. Enamasti juhtub ikka see, et võitleme välja viigi nagu kolmapäeval või lausa võidu nagu möödunud pühapäeval.
Sealjuures võib märgata paljude nende mängude juures sarnaseid jooni. Tähelepandavalt on vastaste löödud avavärav(ad) tihtipeale Arsenali kaitseliini apsaka tulemus. Jääb justkui mulje, et kaitsjatel kulub mängu sisse elamiseks 15-20 minutit aega. Ka kolmapäeval sündis avavärav sellest, et Toure ja Almunia ei suutnud oma tegevust kooskõlastada. Ent mida kaugemale mäng arenes, seda kindlamaks kaitsepaar Toure-Senderos muutus. Raske öelda, mis on selle ebakindla alguse põhjus. Tahaks loota, et kui William Gallas varsti jälle platsile pääseb, juurib ta selle kombe lõplikult välja ning õpetab ka noortele, kuidas juba esimesest minutist alates peab keskendunult mängima.
Comeback-meeskonna olemusega haakub mõistagi ka tõsiasi, et Arsenal kipub lööma suurema osa väravaid teisel poolajal ja eriti selle viimases kolmandikus. Selles on oma loogika. Tavaliselt tõmbub juhtima läinud vastane kasvõi alateadlikult rohkem kaitsesse. Kuskil kuklas ikka tiksub mõte, et me ju juhime, ja siis ei olda rünnakule tormamisel just hulljulged. See vähendab vabu sööduvõimalusi Arsenali väljakupoolel, mis tähendab omakorda, et palli valdab enamuse ajast Arsenal. Vastasmeeskond on seega sunnitud olema pidevalt äärmiselt keskendunud, pidevalt Arsenali meistersöötjaid taga ajama, nende ümber vaba ruumi kokku tõmbama, sööduliine kinni panema. See on kurnav töö ning väsimuse kasvades hakkavad tekkima apsakad. Näiteks jätsid Tottenhami kaitsjad enne Arsenali viigiväravat Cesci platsi keskel tükiks ajaks täiesti üksi, nii et tal oli aega ringi vaadata, mõelda ja pall jooksu alustanud Hoyte’ile täpselt õigesse kohta ette sööta. Poolehoidjate jaoks on Wengeri selline taktika muidugi närvesööv, sest mängu lõpus kihutavad minutid eriti kiiresti ja vahel võib vastasmeeskonna eksimustest hoolimata pall tabada posti või latti, nii et tulemuseks on mage viik või kaotus. Just selle nahka läksid hooaja algul paljud hinnalised punktid. Aastal 2007 aga oleme näinud Arsenalilt märksa suuremat otsusekindlust, nii et isegi halvasti alanud mängudele on lõpuks meie jaoks positiivne lahendus peale surutud. Nii jätkata!
Julio Baptista kui mängija kohta pruugiksin ses kohas sõna “huvitav”. Näha on, et temas on midagi vägevat peidus, aga samas jätab ta ikka veel mulje, et ei tunne end platsil päris koduselt. Tema suurim probleem on aeglane otsustamine vastasmängijate piiramisrõngas. Thierry Henry on Arsenali keskvälja ära hellitanud sellega, et talle võib ka raskesse olukorda palli sööta ning piisavalt sageli suudab ta nutika liigutusega vastased üle mängida, palli täpselt tagasi sööta või lihtsalt vastast puhta jõuga oma selja taga kinni hoida. Baptista ei saa hetkel ühegagi neist kolmest liigutusest hakkama, olgugi, et võimeid tal selleks nagu oleks, ja Henry’st peaks tal jaks ehk ülegi käima. Samas on mängud Liverpooli ja Tottenhamiga näidanud, et kui anda Baptistale pall ette sellisesse kohta, kust ta saab kohe väravale lüüa, eksib ta harva. Lisaks tundub ta olevat hea ja kindel karistuslöökidel. Need mõlemad on vajalikud omadused. Eriti just sellist meest, kes trikkideta ja keerutamata pallid lihtsalt väravasse koksaks on Arsenalil juba mõnda aega vaja olnud. Muidu on kaalukauss alati kippunud kalduma nende meeste poole, kelle meelest on natuke piinlik palli tühja väravasse lüüa, kui sellele pole eelnenud 5-käigulist kombinatsiooni või mõnda pallivaldamise meistritükki. Usun, et õige varsti juba saavad Henry ja Baptista mõnes mängus koos platsile. Sisetunne ütleb, et nende stiilid täiendavad üksteist väga kenasti. Siit võib ehk loota suuri asju.
K
ui enne mängu pakkusin, et Denilson alustab Tottenhami vastu vasakul äärel, siis nii ei läinud ja ta alustas hoopis keskel, julgustava poolkaitsjana ning oli selles rollis suurepärane. See oli esimene mäng, kus ta mulle tõeliselt silma jäi ja muljet avaldas. Mängutempo oli ses matšis pöörane, aga kui näiteks Baptistal oli tõsiseid raskusi sellega kohaneda, siis Denilson tundis end nagu kala vees – ei kaotanud pead, oli tähelepanelik, oli õiges kohas, suutis täpselt sööta ning näitas, et võib teha trahvikasti servalt väga ohtlikke pealelööke. Diaby
mäng äärel seevastu oli pisut kohmetu. Tõsi, ta tegi ühe hiilgava triblingu mööda trahvikasti serva, möödudes jõu ja osavusega kolmest-neljast vastasmängijast, aga see oli ka enam-vähem kõik. Liiga palju oli sööduvigu, kuid on arusaadav, et pärast pausi võtab mängijate liikumiste selgekssaamine natuke aega. Võimalik, et Wenger tegi siiski aruka otsuse, pannes ta äärele, sest pärast pikka vigastust tagasi tulekuks on see vähem vastutusrikas koht ehk sobivam. Samas ma ei usu, et kummagi nimetatu tulevik oleks ääremängija roll. Siit peaks seega leidma ääretult huvitavaid võimalusi mängijate kombineerimiseks platsi keskel. Kui seni oli praktiliselt vaieldamatu esmavalik Gilberto-Fabregas, siis varsti võib Denilson ehk Cescile ka vahel puhkust võimaldada. Jõulisemate vastaste vastu sobiks aga ehk hoopis Gilberto-Diaby ning ka Diaby-Fabregas on võimalus, mis eelmisel hooajal juba hakkas paljutõotavana paistma. Vähemalt seni, kuni kõik asjaosalised ise rahul on ja rohkem mänguaega nõudma ei hakka, on pilt üsna ilus.
Kindlasti on Arsenal praegu konkurentsitult kõige tugevam comeback-meeskond. Kõvasti üle 10 korra sel hooajal oleme jäänud mängudes kaotusseisu ja vaid mõnel üksikul korral oleme siis ka kaotanud. Enamasti juhtub ikka see, et võitleme välja viigi nagu kolmapäeval või lausa võidu nagu möödunud pühapäeval.
Sealjuures võib märgata paljude nende mängude juures sarnaseid jooni. Tähelepandavalt on vastaste löödud avavärav(ad) tihtipeale Arsenali kaitseliini apsaka tulemus. Jääb justkui mulje, et kaitsjatel kulub mängu sisse elamiseks 15-20 minutit aega. Ka kolmapäeval sündis avavärav sellest, et Toure ja Almunia ei suutnud oma tegevust kooskõlastada. Ent mida kaugemale mäng arenes, seda kindlamaks kaitsepaar Toure-Senderos muutus. Raske öelda, mis on selle ebakindla alguse põhjus. Tahaks loota, et kui William Gallas varsti jälle platsile pääseb, juurib ta selle kombe lõplikult välja ning õpetab ka noortele, kuidas juba esimesest minutist alates peab keskendunult mängima.Comeback-meeskonna olemusega haakub mõistagi ka tõsiasi, et Arsenal kipub lööma suurema osa väravaid teisel poolajal ja eriti selle viimases kolmandikus. Selles on oma loogika. Tavaliselt tõmbub juhtima läinud vastane kasvõi alateadlikult rohkem kaitsesse. Kuskil kuklas ikka tiksub mõte, et me ju juhime, ja siis ei olda rünnakule tormamisel just hulljulged. See vähendab vabu sööduvõimalusi Arsenali väljakupoolel, mis tähendab omakorda, et palli valdab enamuse ajast Arsenal. Vastasmeeskond on seega sunnitud olema pidevalt äärmiselt keskendunud, pidevalt Arsenali meistersöötjaid taga ajama, nende ümber vaba ruumi kokku tõmbama, sööduliine kinni panema. See on kurnav töö ning väsimuse kasvades hakkavad tekkima apsakad. Näiteks jätsid Tottenhami kaitsjad enne Arsenali viigiväravat Cesci platsi keskel tükiks ajaks täiesti üksi, nii et tal oli aega ringi vaadata, mõelda ja pall jooksu alustanud Hoyte’ile täpselt õigesse kohta ette sööta. Poolehoidjate jaoks on Wengeri selline taktika muidugi närvesööv, sest mängu lõpus kihutavad minutid eriti kiiresti ja vahel võib vastasmeeskonna eksimustest hoolimata pall tabada posti või latti, nii et tulemuseks on mage viik või kaotus. Just selle nahka läksid hooaja algul paljud hinnalised punktid. Aastal 2007 aga oleme näinud Arsenalilt märksa suuremat otsusekindlust, nii et isegi halvasti alanud mängudele on lõpuks meie jaoks positiivne lahendus peale surutud. Nii jätkata!
Julio Baptista kui mängija kohta pruugiksin ses kohas sõna “huvitav”. Näha on, et temas on midagi vägevat peidus, aga samas jätab ta ikka veel mulje, et ei tunne end platsil päris koduselt. Tema suurim probleem on aeglane otsustamine vastasmängijate piiramisrõngas. Thierry Henry on Arsenali keskvälja ära hellitanud sellega, et talle võib ka raskesse olukorda palli sööta ning piisavalt sageli suudab ta nutika liigutusega vastased üle mängida, palli täpselt tagasi sööta või lihtsalt vastast puhta jõuga oma selja taga kinni hoida. Baptista ei saa hetkel ühegagi neist kolmest liigutusest hakkama, olgugi, et võimeid tal selleks nagu oleks, ja Henry’st peaks tal jaks ehk ülegi käima. Samas on mängud Liverpooli ja Tottenhamiga näidanud, et kui anda Baptistale pall ette sellisesse kohta, kust ta saab kohe väravale lüüa, eksib ta harva. Lisaks tundub ta olevat hea ja kindel karistuslöökidel. Need mõlemad on vajalikud omadused. Eriti just sellist meest, kes trikkideta ja keerutamata pallid lihtsalt väravasse koksaks on Arsenalil juba mõnda aega vaja olnud. Muidu on kaalukauss alati kippunud kalduma nende meeste poole, kelle meelest on natuke piinlik palli tühja väravasse lüüa, kui sellele pole eelnenud 5-käigulist kombinatsiooni või mõnda pallivaldamise meistritükki. Usun, et õige varsti juba saavad Henry ja Baptista mõnes mängus koos platsile. Sisetunne ütleb, et nende stiilid täiendavad üksteist väga kenasti. Siit võib ehk loota suuri asju.
K
ui enne mängu pakkusin, et Denilson alustab Tottenhami vastu vasakul äärel, siis nii ei läinud ja ta alustas hoopis keskel, julgustava poolkaitsjana ning oli selles rollis suurepärane. See oli esimene mäng, kus ta mulle tõeliselt silma jäi ja muljet avaldas. Mängutempo oli ses matšis pöörane, aga kui näiteks Baptistal oli tõsiseid raskusi sellega kohaneda, siis Denilson tundis end nagu kala vees – ei kaotanud pead, oli tähelepanelik, oli õiges kohas, suutis täpselt sööta ning näitas, et võib teha trahvikasti servalt väga ohtlikke pealelööke. Diaby
mäng äärel seevastu oli pisut kohmetu. Tõsi, ta tegi ühe hiilgava triblingu mööda trahvikasti serva, möödudes jõu ja osavusega kolmest-neljast vastasmängijast, aga see oli ka enam-vähem kõik. Liiga palju oli sööduvigu, kuid on arusaadav, et pärast pausi võtab mängijate liikumiste selgekssaamine natuke aega. Võimalik, et Wenger tegi siiski aruka otsuse, pannes ta äärele, sest pärast pikka vigastust tagasi tulekuks on see vähem vastutusrikas koht ehk sobivam. Samas ma ei usu, et kummagi nimetatu tulevik oleks ääremängija roll. Siit peaks seega leidma ääretult huvitavaid võimalusi mängijate kombineerimiseks platsi keskel. Kui seni oli praktiliselt vaieldamatu esmavalik Gilberto-Fabregas, siis varsti võib Denilson ehk Cescile ka vahel puhkust võimaldada. Jõulisemate vastaste vastu sobiks aga ehk hoopis Gilberto-Diaby ning ka Diaby-Fabregas on võimalus, mis eelmisel hooajal juba hakkas paljutõotavana paistma. Vähemalt seni, kuni kõik asjaosalised ise rahul on ja rohkem mänguaega nõudma ei hakka, on pilt üsna ilus. 












