Mida saime kolmapäeval teada?

Kolmapäevane mäng Tottenhamiga oli eelkõige haarav jalgpallimatš, mis toimus pea kogu 90 minuti vältel taolisel peadpööritaval kiirusel, mida vaid Inglismaal kohata võib. Kuid samas kinnitas see veel kord mõningaid märke, mis tunduvad sel hooajal iseloomustavat Arsenali kui meeskonda ja selle teatud mängijaid.

Kindlasti on Arsenal praegu konkurentsitult kõige tugevam comeback-meeskond. Kõvasti üle 10 korra sel hooajal oleme jäänud mängudes kaotusseisu ja vaid mõnel üksikul korral oleme siis ka kaotanud. Enamasti juhtub ikka see, et võitleme välja viigi nagu kolmapäeval või lausa võidu nagu möödunud pühapäeval. Sealjuures võib märgata paljude nende mängude juures sarnaseid jooni. Tähelepandavalt on vastaste löödud avavärav(ad) tihtipeale Arsenali kaitseliini apsaka tulemus. Jääb justkui mulje, et kaitsjatel kulub mängu sisse elamiseks 15-20 minutit aega. Ka kolmapäeval sündis avavärav sellest, et Toure ja Almunia ei suutnud oma tegevust kooskõlastada. Ent mida kaugemale mäng arenes, seda kindlamaks kaitsepaar Toure-Senderos muutus. Raske öelda, mis on selle ebakindla alguse põhjus. Tahaks loota, et kui William Gallas varsti jälle platsile pääseb, juurib ta selle kombe lõplikult välja ning õpetab ka noortele, kuidas juba esimesest minutist alates peab keskendunult mängima.

Comeback-meeskonna olemusega haakub mõistagi ka tõsiasi, et Arsenal kipub lööma suurema osa väravaid teisel poolajal ja eriti selle viimases kolmandikus. Selles on oma loogika. Tavaliselt tõmbub juhtima läinud vastane kasvõi alateadlikult rohkem kaitsesse. Kuskil kuklas ikka tiksub mõte, et me ju juhime, ja siis ei olda rünnakule tormamisel just hulljulged. See vähendab vabu sööduvõimalusi Arsenali väljakupoolel, mis tähendab omakorda, et palli valdab enamuse ajast Arsenal. Vastasmeeskond on seega sunnitud olema pidevalt äärmiselt keskendunud, pidevalt Arsenali meistersöötjaid taga ajama, nende ümber vaba ruumi kokku tõmbama, sööduliine kinni panema. See on kurnav töö ning väsimuse kasvades hakkavad tekkima apsakad. Näiteks jätsid Tottenhami kaitsjad enne Arsenali viigiväravat Cesci platsi keskel tükiks ajaks täiesti üksi, nii et tal oli aega ringi vaadata, mõelda ja pall jooksu alustanud Hoyte’ile täpselt õigesse kohta ette sööta. Poolehoidjate jaoks on Wengeri selline taktika muidugi närvesööv, sest mängu lõpus kihutavad minutid eriti kiiresti ja vahel võib vastasmeeskonna eksimustest hoolimata pall tabada posti või latti, nii et tulemuseks on mage viik või kaotus. Just selle nahka läksid hooaja algul paljud hinnalised punktid. Aastal 2007 aga oleme näinud Arsenalilt märksa suuremat otsusekindlust, nii et isegi halvasti alanud mängudele on lõpuks meie jaoks positiivne lahendus peale surutud. Nii jätkata!

Julio Baptista kui mängija kohta pruugiksin ses kohas sõna “huvitav”. Näha on, et temas on midagi vägevat peidus, aga samas jätab ta ikka veel mulje, et ei tunne end platsil päris koduselt. Tema suurim probleem on aeglane otsustamine vastasmängijate piiramisrõngas. Thierry Henry on Arsenali keskvälja ära hellitanud sellega, et talle võib ka raskesse olukorda palli sööta ning piisavalt sageli suudab ta nutika liigutusega vastased üle mängida, palli täpselt tagasi sööta või lihtsalt vastast puhta jõuga oma selja taga kinni hoida. Baptista ei saa hetkel ühegagi neist kolmest liigutusest hakkama, olgugi, et võimeid tal selleks nagu oleks, ja Henry’st peaks tal jaks ehk ülegi käima. Samas on mängud Liverpooli ja Tottenhamiga näidanud, et kui anda Baptistale pall ette sellisesse kohta, kust ta saab kohe väravale lüüa, eksib ta harva. Lisaks tundub ta olevat hea ja kindel karistuslöökidel. Need mõlemad on vajalikud omadused. Eriti just sellist meest, kes trikkideta ja keerutamata pallid lihtsalt väravasse koksaks on Arsenalil juba mõnda aega vaja olnud. Muidu on kaalukauss alati kippunud kalduma nende meeste poole, kelle meelest on natuke piinlik palli tühja väravasse lüüa, kui sellele pole eelnenud 5-käigulist kombinatsiooni või mõnda pallivaldamise meistritükki. Usun, et õige varsti juba saavad Henry ja Baptista mõnes mängus koos platsile. Sisetunne ütleb, et nende stiilid täiendavad üksteist väga kenasti. Siit võib ehk loota suuri asju.

Kui enne mängu pakkusin, et Denilson alustab Tottenhami vastu vasakul äärel, siis nii ei läinud ja ta alustas hoopis keskel, julgustava poolkaitsjana ning oli selles rollis suurepärane. See oli esimene mäng, kus ta mulle tõeliselt silma jäi ja muljet avaldas. Mängutempo oli ses matšis pöörane, aga kui näiteks Baptistal oli tõsiseid raskusi sellega kohaneda, siis Denilson tundis end nagu kala vees – ei kaotanud pead, oli tähelepanelik, oli õiges kohas, suutis täpselt sööta ning näitas, et võib teha trahvikasti servalt väga ohtlikke pealelööke. Diaby mäng äärel seevastu oli pisut kohmetu. Tõsi, ta tegi ühe hiilgava triblingu mööda trahvikasti serva, möödudes jõu ja osavusega kolmest-neljast vastasmängijast, aga see oli ka enam-vähem kõik. Liiga palju oli sööduvigu, kuid on arusaadav, et pärast pausi võtab mängijate liikumiste selgekssaamine natuke aega. Võimalik, et Wenger tegi siiski aruka otsuse, pannes ta äärele, sest pärast pikka vigastust tagasi tulekuks on see vähem vastutusrikas koht ehk sobivam. Samas ma ei usu, et kummagi nimetatu tulevik oleks ääremängija roll. Siit peaks seega leidma ääretult huvitavaid võimalusi mängijate kombineerimiseks platsi keskel. Kui seni oli praktiliselt vaieldamatu esmavalik Gilberto-Fabregas, siis varsti võib Denilson ehk Cescile ka vahel puhkust võimaldada. Jõulisemate vastaste vastu sobiks aga ehk hoopis Gilberto-Diaby ning ka Diaby-Fabregas on võimalus, mis eelmisel hooajal juba hakkas paljutõotavana paistma. Vähemalt seni, kuni kõik asjaosalised ise rahul on ja rohkem mänguaega nõudma ei hakka, on pilt üsna ilus.

Tottenham Hotspur 2 Arsenal 2, Carling Cup

Need poisid lihtsalt ei lepi kaotusega. Milline teine poolaeg!

Õiglusest ja õhtusest mängust

Õiglus on maailmas siiski olemas. See oli mu esimene mõte, kui lugesin BBC uudist, et Robbie Savage on murdnud jalaluu ja peab ülejäänud hooajal mänge platsi kõrvalt vaatama. Loomulikult ei ole ilus teise inimese õnnetuse üle rõõmustada, ma tean. Siiski tundub, et maailm on jälle natuke rohkem tasakaalus. Kui Savage Gilbertot provotseeris, mille eest brasiillane sai punase kaardi (mis reeglites näpuga järge ajades on ehk veel mõistetav) ja mängukeelu kolmeks matšiks, tundus just see teine karistus provokatsiooni ja reaktsiooni tõsidusastet vaadates juba naeruväärselt ebaõiglane. Erinevalt Mark Hughesist ma ei arva, et Robbie Savage on hea mängija. Ta pole seda kunagi olnud ega saa selleks kunagi. Savage on pigem tänavakraade, nolk ja jõhkard ning jalgpall ainult võidaks sellest, kui temasuguseid vähem platsile pääseks.

Vigastuste teemal jätkates on kinnitust leidnud Robin van Persie varbaluu murd, mis tähendab, et kõige varem võib teda platsil näha 6 nädala pärast, aga tõenäolisemalt veel hiljem. Ehk ei ole siis kokkusattumus, et väidetavalt loobus Middlesbrough plaanidest meilt üle osta Jeremie Aliadiere. Isegi ilma van Persieta oleks Jeremie küll alles neljas valik ründeliini, kuid neli tasemel ründajat peaks ühes Arsenali masti meeskonnas siiski alati võtta olema ning pealegi vajab Ali veel ainult ühte-kahte samasugust etteastet nagu viimati Liverpooli vastu, et tõestada oma stabiilsust ja seega ka valikujärjekorras hoobilt kõrgemale tõusta.

Võimalus seda teha avaneb juba täna õhtul liigakarika poolfinaali esimeses vastasseisus ürgrivaali Tottenhamiga. Kui Aliadiere ja Baptista peaks suutma jätkata oma ladusat koostööd samast kohast, kus see Liverpoolis pooleli jäi, võib oodata järjekordset nauditavat tulemust. Wenger on valinud tänaseks küll noorusliku, kuid siiski juba paari kraadi võrra kõvema koosseisu kui Liverpooli mänguks. Tahaks loota, et Theo Walcott ei tee järjest kahte kahvatut etteastet ning et Abou Diaby on täna üle paljude kuude taas algkoosseisus ja jätkab arengut kõigi Arsenali fännide salaunistuse täitmise suunas. Arsenali algkoosseis võiks siis olla järgmine:

Almunia
Hoyte – Toure – Senderos – Traore
Walcott – Fabregas – Diaby – Denilson
Aliadiere – Baptista

Pingil: Poom, Hleb, Flamini, Eboue, Randall

Tegelikult on selle koosseisu puhul üsna lahtine, kas ja kus peaks mängima Diaby, Denilson, Flamini ja Hleb. Olemuselt on esimesed kolm ju kõik kaitsva suunitlusega keskväljamängijad, kuid selge on ka see kõik oma lemmikpositsioonil mänguaega saada ei saa (pealegi on Gilberto üldises valikus neist kõigist veel eespool). Viimases karikamängus kasutas Wenger Denilsonit vasakul äärel poolkaitses, kus brasiillane sai küll hakkama, kuid ei hiilanud. Vasakul äärel võivad edukalt mängida ka Flamini ja Hleb. Ent laiemalt võttes ongi see ehk Arsenali praeguse mängijatevaliku suurim probleem – liiga palju mängijaid keskpoolkaitse jaoks ja liiga vähe äärte, eriti vasaku ääre jaoks. Seega, kui Denilson peaks täna jälle vasakul äärel alustama, võib sellest ehk midagi välja lugeda Wengeri plaanide kohta. 19-aastast mängijat on veel võimalik ümber kujundada ning vasakul äärel oleks Denilsonil kindlasti lootust rohkem mänguaega saada. Samas me ei tea, kas ta seda ise tahab või kas sobib füüsilistelt omadustelt. Milline Wengeri valik aga ka poleks, arvan, et see näitab nii mõndagi.

Vaadates tänast koosseisu ei saa kuidagi teisiti kui vaikselt muheleda. Kui Fabregas, Toure, Eboue ja Hleb platsil pole, ongi tegu sisuliselt Arsenali reservtiimiga, mis oleks vabalt võinud mängida Tottenhami vastu esmaspäevases reservide mängus. Samas võiks suurem osa Inglise kõrgema liiga klubidest panna sellise seltskonna suvalise vastase vastu kui oma esitiimi, ilma et peaks kartma hävingut. Tottenham suure tõenäosusega tulebki täna välja oma tugevaima kossseisuga, aga usun sellele vaatamata, et on põhjust optimismiks. Liigakarika poolfinaal koosneb ju kahest mängust ning isegi kui täna peaks võõrsilt tulema viik või napp kaotus, siis 31. jaanuari kodumängus, usun, ei anna me neile küll mingit võimalust. Et Chelsea kindlustas eile endale juba liigakarika finaalikoha, siis loodan küll, et 25. veebruaril võitlevad Cardiffis selle karika pärast Chelsea ja Arsenal.

Minu ennustus tänaseks: Tottenham 1 Arsenal 3

Poom ja Arsenal

Eile õhtul pidi siis Arsenali reserv vastu võtma kaotuse Tottenhamilt. See ei ole küll kunagi meeldiv – isegi kui mängivad reservid –, aga oli antud juhul siiski ootuspärane, sest Tottenhamil mängiski reservmeeskond, samas kui Arsenalil pigem kraadi võrra nõrgem, alla 18-aastaste meeskond. Tõepoolest, ainus sellest piirist vanem mängija algkoosseisus oli väravavaht Vito Mannone. Mis ühtlasi tähendas, et Mart Poom ei saanud platsile isegi reservmeeskonna mängus, kus ta varem aeg-ajalt siiski üles on astunud. Tõenäoliselt on ta küll homme Tottenhamiga Carling Cupi poolfinaali esimest mängu pidavas koosseisus, kuid ilmselt siiski ainult pingil. Nii jääbki mulje, et Poom on Arsenalis justkui ära kadunud – liiga kogenud reservmeeskonna jaoks, aga mitte piisavalt hea Lehmanni ja Almunia edestamiseks esivõistkonnas.

Olgu siinkohal märgitud, et minust sai Arsenali poolehoidja mitu head aastat enne Poomi liitumist. Samas tuleb möönda, et kodumaa esiväravavahi tulek lemmikmeeskonda oli tol hetkel rõõmus sündmus, tekitas ootusärevust. Möödunud hooajal oli korraks periood, kus Jens Lehmann väravas just hiilgavalt ei tegutsenud ning näis, et Poomi šanss põhikoosseisu välja murda on üsna hea. Paraku polnud Mart just sel perioodil, kui tulnuks ennast näidata, veel vigastusest paranenud ja hooaja teisel poolel oli Lehmann üks parimaid väravavahte Inglismaal, ehk ainult Peter Cech pakkus konkurentsi.

Ometi jätab Poomi töö ja tegevus Arsenalis meeldiva mulje. Tegemist on oma ala professionaaliga, kes ei intriigitse, ei löö käega, ning kui tema abi vaja on, siis annab endast parima. Lõppeks kui palju on maailmas oma riigi koondise esiväravavahte, kes oleks rahul kolmanda väravavahi rolliga oma klubis. Arvan, et oma osa sellel lojaalsusel on viisil, kuidas Poom Arsenali sattus. Oli ta ju hädas pikaajalise vigastusega ning õhus oli ka reaalne võimalus, et ta karjäär 2005. aastal lõpebki. Et see nii ei läinud, on suuresti Arsenali ja Arsene Wengeri teene. Peatreeneril peab olema suur usaldus nii mängija kui ka oma klubi arstliku ja taastusravi poole suhtes, kui ta võtab palgale tõsise vigastusega puurivahi, eriti veel olukorras, kus klubi ähvardab üsna reaalne väravavahtide kriis. Ei imestaks, kui Mart tunneks lisaks professionaalse jalgpalluri kohusetundele Arsenali suhtes ka teatavat tänuvõlga.

Kuidas iganes ka pole, on mul hea meel, et Mart Poom on Arsenali mängija. Kui mitte muu pärast, siis vähemalt lootuse pärast, et osa selle klubi kultuurist, filosoofiast, mõtteviisist ja teadmistest jõuab tema kaudu kunagi ka Eesti jalgpalli. Kellelt siis veel eeskuju võtta kui mitte parimatelt? Aga lisaks on Lehmann jõudmas vanusesse, kus alati võib varitseda mõni ootamatu häda. Peale selle ei saa kunagi välistada, et ta teenib oma äkilise iseloomuga ühel päeval mõneks ajaks mängukeelu. Mitte et ma kummagi variandi üle rõõmustaksin, kui see peaks juhtuma. Meenutades, kuidas Chelseal hiljuti Cech ja Cudicini lausa ühes mängus vigastada said, peab jalgpallis alati olema valmis ootamatusteks. Pealegi sel kevadel seisab mänge veel ees tihedalt ja palju (loodetavasti – kui meil ikka karikasarjades jätkuvalt hästi läheb), nii et ei saa välistada, et Mardil võib veel avaneda võimalus ennast kasvõi ühe mälestusväärse mänguga Arsenali fännide mälusse jätta.

Hiljuti on muidugi ka juttu olnud laenulepingust mõne teise klubiga. Tõsi, kui tihe mängugraafik takistas seda enne jõule, siis eelseisev graafik ei tundu ka kuigivõrd hõredam. Välja pakutud lisaklausel, millega Marti saaks vajadusel 24 tunni jooksul tagasi kutsuda, oleks siin abiks. Loomulikult oleks Wengeril turvalisem, kui kolmas väravavaht oleks klubis kohapeal, pidevalt terve ja kättesaadav. Mujal mängides võib ta just vajalikul hetkel vigastatud olla. Ent Wenger on tuntud kui treener, kes oma mängijatest lugu peab ja võimaluste piires nende soovidega arvestab, nii et sobiv kompromiss on ehk mõeldav. Palju sõltub ka paarist eelseisvast nädalast. Kui karikamängud Tottenhami ja Boltoniga on selja taga, muutub pilt taas tükikese selgemaks.

Pikemas perspektiivis on teadmata veel seegi, mis saab Arsenali kolmest väravavahist suvel, kes jääb, kes läheb, ning kas Vito Mannonel on samuti ambitsioone ja eeldusi esimese kolme hulka tõusta. Millised need arengud ka poleks, on selge, et Arsenalil on hetkel Inglismaa parim kolmas väravavaht. Sest ideaalne kolmas väravavaht peab olema rahuliku meelelaadiga ja kannatlik, samas piisavalt professionaalne, et pidevalt vormi hoida ja vajadusel meeskonnale appi tõtata. Ning teiseks on Poom puhtalt väravavahina minu meelest lihtsalt parem kui näiteks Hilario või Kuszczak.

Arsenal 2 Manchester United 1

Jalgpall on parem kui seks? Ja ongi! Võita Manchester Unitedit on alati vaimustav, aga võita kaotusseisust, viimasel lisaminutil Thierry Henry väravast on ekstaatiline elamus! Kui pall Titi peast lati alla lendas, oli teadvusel esmalt raske seda omaks võtta. Arvestades kogu ebaõnne hooaja esimestes mängudes, kõiki neid kaotusseisu jäämisi ja viike kodustaadionil keskpärast meeskondade vastu, kas tõesti on võimalik, et me ei peagi leppima järjekordse viigiga, mis vahepeal tundus juba hea tulemus, igal juhul parem kui kaotus! Kuid tõesti, tõesti, see oli võimalik. Kes ütles et Henry ei suuda peaga värvaid lüüa? See oli juba kolmas enam-vähem sama tüüpi värav sel hooajal. Ehk ei olnud tal varem lihtsalt piisavalt head tsenderduste andjat. Igal juhul on Emmanuel Ebouel küll veel palju õppida selles osas, kuidas mitte langeda Christiano Ronaldo taoliste näitekunstimeistrite tasemele, aga kui ta iga paari-kolme mängugi tagant annab Henry'le taolise söödu, võib talle paljugi andestada ... tegelikult küll mitte. Arsenali mängija peab käituma väärikalt ning Ebouel on selleks riietusruumis piisavalt eeskujusid. Kui ta peatselt õppust ei võta, tuleb Justin Hoyte või ehk isegi Kerrea Gilbert eelistatud paremkaitsjaks edutada.

Ent erilised tänusõnad tuleb pärast eilset mängu öelda Robin van Persiele. Ehk on just tema (näiline?) isepäisus, natuke Arsenali semutsevast tuumikust kõrvale hoidumine põhjuseks, miks ta sel hooajal juba nii mitmel korral on löönud hädavajaliku värava just siis, kui tundub, et keegi sellega hakkama ei saagi. Ründaja peab olema isekas. Henry on seda vägagi, Adebayor mitte nii väga ja sellest ehk ka mõned tema uskumatud möödalöögid üsna lihtsates olukordades. Van Persie aga on kõike muud kui tagasihoidlik. Loomulikult on ta meeskonnamängija ja ei isetse tarbetult (muuseas on ta ka Arsenali paremuselt teine väravasöötude andja), aga võimaluse avanedes on ta sel hooajal olnud väga kindel. On paratamatu, et Henry võimed hakkavad ajapikku taanduma, aga üha enam tundub, et tänu Robin van Persiele saab teatepulga üleandmine olema üsna valutu. Ning vaadates Hendrik Larssoni mängu võib küll arvata, et kogemused ja platsil õige koha valiku oskus aitavad ka Thierry'l veel pikki aastaid meeskonnale kasulik olla, lihtsalt meie jaoks harjumuspärasest veidi erinevas rollis (miks mitte ka näiteks kastis tsenderduste peaga sisselööjana). Kahju muidugi, et tõenäoliselt peab Robin nüüd 8-10 nädalaks kõrvale jääma - varbaluu murd ei ole tavainimesele just suur õnnetus, aga jalgpallurile üks igavesti tüütu häda. Teiste hulgas on selle läbi pidanud tegema ka sellised mehed nagu Owen, Beckham, Gerrard ja Rooney. Nüüd võiks muidugi öelda van Persie kohta, et ta on ka sellise kategooria mängijate klubisse vastu võetud, ainult et see oleks vale. Ta on neist kõigist lihtsalt parem (või kui veel ei ole, siis on seda paari aasta pärast).

Veel ootusärevuses

Uskumatu küll, aga tegelikult on natuke kahju, et Chelsea eile Liverpooli ei võitnud. Ja seda pigem mitte niivõrd sellepärast, et nüüd jääb Liverpool meist ikka vähemalt punktiga ette, olgu õhtune tulemus milline tahes, vaid ennemini seetõttu, et ManU mehed oleksid sel juhul tänases mängus märksa rohkem närvis. Sel juhul hingaks Chelsea neile juba väga kuklasse ning vähemalt punkt Arsenali käest oleks peaaegu kohustuslik. Tihtipeale on aga just taoline kohustus see, mis mängu pärsib. Just sellepärast arvangi, et kui Chelsea võidu korral olnuks Arsenali võidu tõenäosus täna 80%, siis nüüd on see langenud kuskil 60% kanti.

Loomulikult on Arsenal endiselt selle mängu favoriit, sest kodustaadion on ikkagi märkimisväärne eelis, mida kaugemalseisjad alati hinnata ei oska. Oskuste poolest on meeskonnad üsna võrdsed, ehkki kummagi kõige tugevamad küljed on teisest veidi erinevad. Kui ManU paneb rünnakul välja Rooney ja Larssoni, on see üsna muljetavaldav paar. Larsson on mängija, keda olen alati imetlenud, nagu ka pealik ise. Rooney on küll platsil nagu tige päkapikk, aga kujutan ette, et Tourel ja Senderosil ei ole väga meeldiv tema vastu mängida.

Meie poolt on jälle vastu pakkuda sellised säravad tähed nagu Cesc Fabregas ja Thierry Henry, keda on praktiliselt võimatu 90 minuti jooksul vaos hoida, kui nad on õiges tujus (ja taolistes suurtes mängudes nad seda enamasti on). Kui Rosicky on ühel ja Hleb teisel pool, ei tohiks Cesc küll keskväljal söödu leidmisega hätta jääda. Lisaks on Cesc ja Titi mängudes tihtipeale ühel lainel, nii et nende omavahelised kombinatsioonid on ühtaegu nii muljetavaldavad kui tulemuslikud. Mõistagi olen ma mures, kuidas Flamini suudab Gilberto kohta täita. Flamini on küll energiline ja töökas võitleja, kuid tema otsustuste kiirus ja õigsus palliga mängides jätab (veel) soovida. Kui Wenger peaks juhuslikult veel ka Eboue parema äärekaitsja kohal mängu panema, tekib meil üsna tõsine oht pall oma väljakupoolel mõne tobeda veaga ära anda ja sellisest teguviisist oleks targem ManU vastu hoiduda.

Kui mingeid üllatusi ei teki, peaks Arsenali koosseis täna olema järgmine:

Lehmann
Hoyte – Toure – Senderos – Clichy
Hleb – Fabregas – Flamini – Rosicky
Henry – v. Persie

Pink: Almunia, Djourou, Eboue, Walcott, Adebayor

Üks oluline arutlusteema on muidugi, kas Baptista ei vääriks oma nelja Liverpoolile löödud väravaga samuti tänases mängus mingit rolli. Oletan aga, et Wenger mõtleb juba ka kolmapäevasele Carling Cupi mängule Tottenhamiga, kus võiks ründepaari Aliadiere-Baptista jälle värskena väljakule saata (muidugi eeldusel, et Aliadiere’i vahepeal nt Middlesbrough’le ei müüda). Olgu koosseis milline tahes, kindlasti tuleb täna pingeline mäng, kus tavaelus küll rohkesti väravaid löövad meeskonnad teineteise enam-vähem neutraliseerivad. Arvan, et seis püsib 80 minutit 0:0, siis lööb Thierry meisterliku värava, ManU tormab rünnakule ja vahetusest mängu tulnud Adebayor lööb teise.

Minu ennustus: Arsenal 2 Manchester United 0

Fabregas uisutab täiuslikkuse poole

Tänaseks postituseks on üks tõlgitud artikkel siit, sest see on lihtsalt niivõrd hea. Loo autor on Alan Smith.

Ühel ärikoosolekul küsiti Arsene Wengerilt, mille tõttu on Cesc Fabregas sedavõrd hea mängija. Arsenali peatreener meenutas seepeale, kuidas mõned treenerid analüüsisid Wayne Gretzky mängu jäähokiväljakul. Meetod oli lihtne: peatada videolint, kui litter oli Gretzky käes. See võis olla mis tahes olukorras, ükskõik, millises väljaku osas. Treenerid üritasid arvata, mida kanadalane antud situatsioonis tegema peaks, nii et see oleks meeskonnale kõige kasulikum. Ning, ennäe imet, kui lint uuesti käima pandi, siis Gretzky tõepoolest tegigi seda, mis treenerite arvates oli parim lahendus. Teiste sõnadega: see mis tegi temast suure mängija, oli ennekõike oskus langetada õigeid otsuseid.

Seesama oskus iseloomustab Wengeri arvates ka tema noort hoolealust. Enamikel kordadel langetab Fabregas platsil õige otsuse tänu kaasasündinud oskusele näha enda ümber toimuvat ja mõista, mida oleks vaja teha.
Tõsi, Fabregas ei ole veel kasvanud Gretzky taoliseks ikooniks. Arsenali 19-aastasel mängijal on sellesse seisusesse jõudmiseks vaja veel mõndagi teha. Siiski ei tundu olevat erilist kahtlust, et kui see hispaanlane jätkab samal lainel, siis 10 aasta pärast me räägime temast juba kui ühest kõige taibukamast, intelligentsemast ja andekamast poolkaitsjast, kes eales jalgpalliplatsile on sattunud.

Seda arvamust toetavad mitmed argumendid. Juba hulk aega on möödunud sellest, kui Fabregasist sai kõige noorem mängija, kes iganes Arsenali esitiimi eest väljakule on jooksnud, ning ühtlasi ka kõige noorem väravalööja. Möödunud aasta märtsis arvati ta oma riigi rahvuskoondisesse ning on kõige noorem mängija 80 aasta jooksul, kellele selline au osaks on langenud. Alles möödunud kuul valisid spordiajakirjanikud ta Euroopa parimaks noormängijaks.

Kõik see paneb mõtlema, kas taolised kiidulaulud äkki noorukit ära ei riku. Kas ta üldse on kursis kõigega, mida tema kohta räägitakse? “Ausalt öeldes suur osa sellest minuni ei jõuagi,” ütles ta eile intervjuus Arsenali treeningväljakul. “Muidugi auhindadega on teine lugu, kuid jalgpallis on siiski tähtis meeskond. Üks inimene ei tee siin midagi ära. Mõnikord läheb kõik hästi, teinekord halvasti. Tuleb saavutada stabiilsus ja sellele mitte mõelda. Sest isegi kui räägiti minu mängust Madriidi Reali vastu, leidsin ma, et oleksin saanud seal paremini mängida. Nii et kõiki neid kiidusõnu kuuldes püüan ma need lihtsalt unustada.”

Kuidas see ütlus oligi, et noored ei oska oma noorusega midagi mõistlikku peale hakata? Tundub, et selle poolkaitsja üks paremaid omadusi on võime näha tervikpilti, oskus saada aru oma arengutasemest ja sellest, mida edasi teha. Kui temalt küsiti, milliseid küljed tal veel arendamist vajavad, ilmus Fabregasi näole naeratus, mis reetis, et neid on rohkem kui jõuaks loetleda.

“Ma olen kõigest 19-aastane,” ütles ta. “Nooruse puhul on hea see, et nii palju on veel õppida. Isegi Thierryl või Ronaldinhol on veel võimalik ennast arendada. See ongi jalgpalli puhul põhiline. Keegi ei ole täiuslik. Mõnikord ma kaotan palli, mult lihtsalt võetakse see ära. Ma pean veel kõvasti töötama oma vasaku jalaga, parandama oma kaitsetööd ja peamängu. Viimasel ajal on see juba paremaks läinud, kuid puhtfüüsiliselt ei ole ma just maailma kõige pikem mees."

Seda ta tõesti ei ole. Kuid paari aastaga on ta kenasti liha luudele kasvatanud ning on vaid viimase aastaga “kolm-neli kilo” juurde võtnud, pühkides ära kõik esialgsed kahtlused, et ta võib olla tippmängijaks saamiseks liiga õbluke. Seda hirmu enam pole. Fabregas võib julgelt liikuda parimatest parimate seltskonnas, mis toob meid homse isuäratava mänguni Manchester Unitediga.

Tõsiasi, et Alex Fergusoni meeskond on neist 15 punkti võrra eespool, tekitab Wengeri õpilastes sügavat kahetsust. Mängisid nad ju sama vastase septembrikuises 1:0 võidumängus nende koduväljakul lihtsalt üle. Kuidas küll siis sai see punktivahe tekkida? Mille poolest on United sel hooajal Arsenalist parem olnud?

“Neil on päris mitu mängijat, kes on kogu senise hooaja pidevalt väga hästi mänginud,” ütles Fabregas. “Neil pole olnud vigastusi, mis on samuti oluline, ning jääb mulje, et nad realiseerivad kõik oma väravavõimalused. Just see on meil puudu jäänud. Lausa kummaline, kui palju väravavõimalusi me oleme loonud ilma piisavalt väravaid löömata. See on meie endi viga ja me peame püüdma seda parandada.”

Ning Fabregas tunnistab, et selles osas pole ka tema vastutusest päris puhas. See kaval mängujuht lõi küll augustis Zagrebi Dinamo vastu kaks väravat, kuid see on seni ka kõik. “Kui ma oleks kasvõi 30 protsenti oma võimalustest ära löönud, oleks minu nimel praeguseks vabalt vähemalt 10 väravat,” tunnistas ta.

Kui väravate löömine kõrvale jätta, siis on Arsenali pikka aega süüdistatud selles, et nad ei saa rasketes mängudes hakkama. Seda näivad kinnitavat nii mitmed kaotused Boltonile kui ka üks kohutav õhtu Sheffieldis, kus külalismeeskond ei suutnud vastaste väravat tule alla panna isegi pärast seda, kui nood olid sunnitud vahetama väravavahi väljakumängija vastu.

“Selle mängu järel me mõistsime, et kui me oma suhtumist ei muuda, hakkab meil sellistes mängudes alati raske olema. Pärast seda on meie visadus ja tahtekindlus kõvasti paranenud ning meil on läinud päris hästi. Me rääkisime sellest isekeskis ning otsustasime, et peame ennast muutma, hakkama agressiivsemaks. Me kõik teame, et me oskame mängida head jalgpalli, kuid me oleme Inglismaal ja siin on mõnikord vaja teha ka muid asju. Mulle tundub, et praegu me seda teemegi. Möödunud nädalal oli meie areng hästi näha Blackburnis, kus me veel aasta eest 1:0 kaotasime. Tookord oli platsil 11 meest 11 vastu ja me ei mänginud eriti hästi. Nüüd oli seis 10 11 vastu, aga me mängisime hästi ja võitsime.”

Ka selle mängu keskmes oli endine Barcelona kasvandik, kellest näis tõusvat Nou Campi tulevikutäht, enne kui Wenger Hispaania klubi plaanidesse sekkus.
Fabregas sõlmis hiljuti Premier-liiga läbi aegade kõike pikema tähtajaga lepingu – kaheksaks aastaks – ning ei kavatse ilmselt lähiaegadel kuhugi mujale siirduda.

“Arsenal tõi mu siia, kui ma olin 16-aastane. Nad andsid mulle võimaluse. Maailmas on palju häid noori mängijaid, kes oleksid õnnelikud samasuguse võimaluse üle. Kõigile see osaks ei lange ning ma tean, et mul on olnud õnne. Kuidas seda inglise keeles öeldaksegi? Olin õigel ajal õiges kohas.”

Ta jääb ka siin tagasihoidlikuks, kuid tegelikult on tema edu taga siiski märksa enam kui lihtsalt õnnelik juhus.

Arsenali reserv parem kui Newcastle'i esitiim

Kui nüüd kristalselt aus olla, siis pole see pealkiri päris täpne, sest sellist mängu pole minu andmetel kunagi aset leidnud. Küll aga lõppes äsja mäng Inglismaa kõrgliiga üheteistkümnenda ja esiliiga esimese meeskonna vahel ning tuleb tõdeda, et karastunud ja suurte traditsioonidega Premier-liiga meeskond mängiti puhtalt ja selgelt üle.

Birmingham võitis mu sümpaatia mõned aastad tagasi, oma neli aastat kestnud mängudega Inglismaa kõrgeimas liigas, mille laeks jäi tabelis kümnes koht. Raske on isegi öelda, millest see meeldivus alguse sai. Ehk mängis oma rolli see, et tegemist on oma linna kuulsuselt ja rikkuselt teise klubiga, mis alati natuke sümpaatiat äratab (mõeldes eriti Manchesterile). Ning küllap oli oma osa ka sellel klassikalisel ennast madalamast liigast kõrgemasse võidelnud meeskonna võitlustahtel, jonnakusel ja enese näitamise soovil, mida mul toona oli esmakordselt võimalik enam-vähem järjepidevalt jälgida (tõe huvides olgu märgitud, et see ei ole Birminghami ainuomane tunnus; sarnast karakterit on näidanud ka näiteks Wigan ja näitab sel hooajal Reading).

Olgu kuidas oli, igatahes on tänaseks selgunud, et tookordne valik on osutunud igati õigeks, sest just sel hooajal on Birmingham ja Arsenal sõlminud erakordselt tihedad suhted. Kui Birmingham on praegu karastusjoogi nimelise liiga tipus, siis võib julgelt öelda, et kolm Arsenalist laenatud mängijat on andnud sinna oma tugeva panuse.

Kaks neist oli ka tänases FA karika kordusmängus väljakul ning eriti just 21‑aastane Sebastian Larsson jättis väga hea mulje. Lisaks sellele, et ta lõi ühe Birminghami viiest (!) väravast, andis ta äärelt mitmeid ohtlikke tsenderdusi ja karistuslööke ning võitles oma platsipoolel isukalt palli pärast. Kui Freddie Ljungberg hakkab lähenema oma karjääri lõpule, siis tundub küll, et sealtsamast Arsenali nimekirjast on kasvamas Rootsi koondisele tema vääriline mantlipärija. Samas näib, et Arsenali eest noor Sebastian enam rohkem ei mängi (vähemalt lähiaastatel), sest Birmingham on vägagi huvitatud tema päriseks endale ostmisest ning arvestades Arsenali meeskonna suurust ja pealekasvavate noorte annete rohkust on küllap mõistlik noorel Larssonil minna lasta.

Küllap oleks täna platsil olnud ka eile 19-aastaseks saanud taanlane Nicklas Bendtner, kui ta poleks samade meeskondade eelmises kohtumises viga saanud. Möödunud sügisel oli korraks periood, kus Bendtner näis olevat kogu Inglismaa kuumim väravakütt, lüües suhteliselt lühikese ajaga Birminghami eest 8 väravat. Tänu sellele hakkasid kulmu kergitama koguni selliste klubide bossid nagu Lyon ja AC Milan ning Arsenali poolehoidjate seas läksid lahti tõsised arutlused, kas Bendtner võiks olla parem ründaja kui Adebayor või Aliadiere ning kas äkki maksaks kaaluda tema tagasikutsumist pärast jõule. Õnneks siiski nii ei läinud, sest viimaste mängude põhjal on Arsenalis pigem ründajate üleküllus kui nappus, nii et Nicklase arengule on kindlasti kasulikum mängida regulaarselt Birminghami eest ning suure tõenäosusega kogeda ka karastusjoogi nimelise liiga võitmise ja kõrgliigasse kerkimise rõõmu.

Kolmas Arsenali mängija Birminghamis on Kongost pärit 18-aastane Fabrice Muamba, kes ehk seni on jätnud kõige tagasihoidlikuma mulje, kuid tuleb ka arvestada, et tema positsioon väljakul – kaitsev poolkaitsja – on üks tänamatumaid: tuleb teha kõvasti rasket tööd, aga kogu au läheb teistele. Aga Fabrice on kahtlemata pikk ja jõuline noormees, ning kuigi fännide püüd talle külge kleepida uue Patrick Vieira silti on ehk pisut enneaegne, siis väike sarnasus nende liikumises platsil ja kehahoiakus tundus ka tänase mängu põhjal tõepoolest olevat. Eks üht-teist räägib seegi, et Birminghami peatreener Steve Bruce peab ka Muambat piisavalt heaks, et ta ära osta.

Seega on mul tänase Birminghami veenva võidu üle igati hea meel ning pole sugugi võimatu, et trio Bendtner-Larsson-Muamba kohtub oma koduklubiga juba FA karika järgmises ringis (selleks muidugi peab Birmingham esmalt võitma Readingit ja Arsenal Boltonit) või siis hoopis järgmisel hooajal, liigamängudes.

Profiil: ideaalseima iseloomuga jalgpallur

Väga võimalik, et esimene asi, mida inimesed tema juures märkavad, on kõrvad. Need on natuke erilise kujuga, pisikesed ja – ärgu mind valesti mõistetagu – kuidagi armsad. Ent seal kõrvade vahel on peidus isiksus, kes kas juhuse tahtel või ise seda soovides on tänaseni kõige kuulsamate keskkaitsjate kõrval veidi varju jäänud. Kui küsida, kes on maailma parim kaitsemängija, vastavad paljud: Fabio Cannavaro. Kui küsida, kes on Inglise liiga esikaitsja, öeldakse sageli: John Terry. Samas kasvab tasahilju ka nende hulk, kes pakuksid mõlemale küsimusele vastuseks hoopis nime Kolo Abib Touré, ning nende arvamus ei ole sugugi alusetu. Muidugi on ühel Elevandiluurannikul sündinud ja ka sama riigi koondises mängival jalgpalluril raske võistelda kuulsuses Itaalia või Inglismaa staaridega, kuid sisetunne ütleb, et tegelikult Kolol pole vähimatki huvi sellise võistluse vastu. Ta lihtsalt pole sedasorti mees.

Muidugi käib Elevandiluurannikul sündimisega kaasas kaheldava väärtusega õnn olla Didier Drogba kaasmaalane, kuid see on ka ainus negatiivne asi, mida oskan Kolo Touré kohta öelda. Muuseas, nimi Kolo pidavat tähendama “see, kes sünnib pärast kaksikuid” – viidatud on siis mõistagi tema vanematele vendadele, kellest me küll midagi muud ei tea. Küll aga on mõndagi teada tema kaks aastat nooremast vennast – poolkaitsja Yaya Touré teeb üsna edukalt karjääri sedavõrd väärikas Prantsuse klubis nagu AS Monaco.

Poolkaitse oli õigupoolest ka Kolo Touré algne positsioon palliplatsil. Võimalik, et kui Arsène Wenger ta 14. veebruaril 2002. aastal Arsenali tõi (seda vaid jalgpallimaailmas tühise 3,6 miljoni krooni eest, mis võib vabalt pretendeerida Wengeri läbi aegade õnnestunuima tehingu tiitlile), ei teadnud temagi veel Kolo parimat rolli. Kiire ja jõulise mängumehena võis teda edukalt kasutada nii keskväljal kui äärekaitses. Esimest korda pääses Touré Arsenali eest platsile siiski alles pool aastat hiljem, 2:0 võidumängus Birminghami vastu. Ent mida enam Arsenali legendaarse kaitseliini viimane rivvi jäänud liige Martin Keown kõrvale tõmbus, seda selgemaks muutus, kellest saab tema mantlipärija. Hooajal 2003/2004 oli kaitsepaar Kolo Touré – Sol Campbell vaieldamatult Inglismaa parim, andes olulise panuse nii Arsenali tiitlivõitu kui ühegi kaotuseta liigahooaega.

Campbelli lahkumise järel on Touré muutunud üheks Arsenali võtmemängijatest. Ta jääb harva pingile, ei ole peaaegu kunagi vigastatud ning on alati stabiilselt heas vormis, kuid sageli lausa hiilgav. Kui ta 2006. aasta talvel mängis Elevandiluuranniku koondisega ligi kuu aega Aafrika Rahvuste Karikal, oli tema puudumine valusalt tuntav ning fännidelt tuli mõnigi sapine märkus maailma jalgpallielu korralduse aadressil.

Möödunud hooajal muutus Touré roll oluliseks ka kogu Arsenali kaitseliini juhendajana, sest ühtäkki oli ta 25-aastaselt selle kõige kogenum mängija, kes tihtipeale aitas nõu ja teoga nii Philippe Senderosi oma vasakul käel kui ka rahvuskaaslast Emmanuel Eboue’d oma paremal käel. Mõlema mängija areng viimase aasta jooksul on olnud kiire ja muljetavaldav. Küllap just juhiomaduste tõttu on Kolo hetkel ka Arsenali kolmas kapten Thierry Henry ja Gilberto Silva järel. Ning ei ole sugugi veel otsustatud, et hooaja lõpul on Arsenali eelistatuim keskkaitsepaar just Touré-Gallas. See võib vabalt olla ka Touré-Senderos.

Mängijana iseloomustavad Touré’d sellised märksõnad nagu jõud, tõhusus ja kiirus. Isegi kui vastane suudab ta sööduga üle mängida, siis enamasti jõuab ta palliga mehele järele ja surmab rünnaku. Tänu kiirele reaktsioonile ja platsinägemisele – ning küllap ka mängukogemusele keskväljal – ei saada ta palli kaitsest huupi välja, vaid suudab kas peale jooksvast vastasest kavala pöördega mööduda või omadele sööta. Ühtlasi on ta uskumatu hüppevõimega peamängija – nagu tõendab ka laupäeval Blackburnile löödud esimene värav. Kolo natuurile omane on harrastus enam-vähem igas mängus teha paar ekskursiooni vastase väljakupoolele, ründesse, luues keskväljal täiendava sööduvõimaluse või andes ise täpse söödu ründajale (nagu näiteks hiljutises Carling Cupi mängus Aliadiere’ile). Samamoodi lööb ta heameelega igas mängus vähemalt ühe karistuslöögi ning need löögid on vaatamist väärt juba puhtalt oma jõu poolest.

Isiksusena tundub Touré ülimalt positiivne, alati heatujuline, motiveeriv ja innustav. Lust on kuulata tema intervjuusid, kus kõik on alati suurepärane või kui hetkel läheb halvasti, siis kohe-kohe läheb paremaks. Kolo ei mõlguta mõtteid teistest klubidest või teistest riikidest. Möödunud augustis pikendas ta Arsenaliga lepingut veel neljaks aastaks ning on korduvalt öelnud, et veedab hea meelega kogu oma karjääri Arsenalis. Tubli mees! Küllap saab selle töökuse ja lojaalsuse panna suuresti ka tema usu arvele, sest ta on veendunud ja praktiseeriv moslem, kes väärtustab perekonda ja stabiilsust. Või nagu ta ise ütleb: “Inimesed teavad islamist liiga vähe. See on suurepärane asi. Tõeline moslem peab teistest inimestest lugu pidama ja ei tohi kedagi tappa. Ma sündisin Aafrikas. Mul läheb kõik hästi. Aga mitte sellepärast, et ma olen geenius, hea välimusega või hea kasvatusega, vaid sellepärast, et ma palvetan oma Jumala poole”.

Infokild: Kolo Touré oli teine penaltilööja 2006. a. Aafrika Rahvuste Karika veerandfinaalis Kameruni vastu. Selles mängus korrati kõigi aegade kõige suurema löökide arvuga penaltiseeria rekordit – võitja selgitamiseks läks vaja 24 lööki. Esimesel ringil skoorisid mõlema meeskonna kõik mängijad, teist ringi alustades Drogba tabas, kuid Samuel Eto’o mitte ja Elevandiluurannik pääses edasi poolfinaali Nigeeria vastu ning jäi lõpuks finaalis alla Egiptusele.

Loeme punkte

Nädalavahetuse tulemused olid ootuspärased ses mõttes, et kõik neli Inglise liigatabeli esimest klubi võitsid oma mängud, samas kui neliku lähimad ohustajad Bolton ja Portsmouth viigistasid. Tahaks loota, et tekkinud kahepunktine vahe Boltoniga jääb püsima ja kasvab, nii et Arsenal saab keskenduda tabelis ettepoole vaatamisele, ilma et peaks mõtlema, kas keegi selja tagant äkki ei üllata. Muidugi kui vaadata praegust 15-punktist vahet Manchester Unitediga, siis ei söanda keegi eriti valjul häälel rääkida Arsenali tiitlišanssidest. Eelkõige tuleb selle põhjusi otsida hooaja alguse kodumängudest, kui uuel staadionil saadi lubamatult palju viike keskpäraste meeskondade vastu – ehk paratamatud kohanemisraskused? Samas ei ole Wenger veel öelnud, et tiitel on täielikult kõne alt väljas. Arsenal saab vaid üritada võita kõik oma järelejäänud mängud ning hooaja lõpul on siis näha, kui kõrgele see meid tõstab.

Tänasel uudistevaesel päeval esitaks siis oma kirjatükis eelvaate liiga esineliku eelseisvale 15 mängule, kus igaühel on võita või kaotada 45 punkti.

Meenutagem siinkohal ka möödunud aastate liigavõitjaid ja nende punktisummasid:

2002 Arsenal - 87
2003 ManU - 83
2004 Arsenal - 90
2005 Chelsea - 95
2006 Chelsea - 91

Siit ilmneb, et liigavõiduks on tänapäeval vaja koguda 90 punkti ligi ning hetkel on ManU veel kindlalt sellel kursil ja ka Chelseal ei ole see veel päris võimatu, kuid Chelsea mõõnaperiood on parasjagu just käes ja ka ManU’le ei ole võidukursi jätkumine veel tagatud. Vaatame aga siis nelja esimese eelseisvaid mänge üksikult ja nende tõenäolisi tulemusi Arsenalile soodsas valguses.

Manchester United (punktiseis hetkel 57)
Vastane - Kodus/Võõrsil - punktiprognoos
Arsenal V 0
Watford K 3
Tottenham V 1
Charlton K 3
Fulham V 3
Liverpool V 0
Bolton K 1
Blackburn K 3
Portsmouth V 1
Sheffield K 3
Chelsea V 1
Middlesborough K 3
Everton V 0
Man City V 0
West Ham K 3 = 25

Chelsea (punktiseis hetkel 51)
Vastane - Kodus/Võõrsil - punktiprognoos
Liverpool V 0
Blackburn K 3
Charlton V 3
Middlesborough K 3
Man City V 1
Portsmouth V 0
Sheffield K 3
Watford V 3
Tottenham K 3
West Ham V 3
ManU K 1
Newcastle V 1
Bolton K 3
Arsenal V 0
Everton K 3 = 30

Liverpool (punktiseis hetkel 43)
Vastane - Kodus/Võõrsil - punktiprognoos
Chelsea K 3
West Ham V 1
Everton K 3
Newcastle V 0
Sheffield K 3
ManU K 3
Aston Villa V 1
Arsenal K 0
Reading V 3
Middlesborough K 3
Man City V 0
Wigan K 3
Portsmouth V 1
Fulham V 1
Charlton K 3 = 28

Arsenal (punktiseis hetkel 42)
Vastane - Kodus/Võõrsil - punktiprognoos
ManU K 3
Middlesborough V 3
Wigan K 3
Man City K 3
Aston Villa V 1
Reading K 3
Everton V 3
Liverpool V 3
West Ham K 3
Newcastle V 3
Bolton K 3
Tottenham V 3
Fulham K 3
Chelsea K 3
Portsmouth V 1 = 41

Selliselt teoretiseerides võiks liigatabel hooaja lõpul välja näha järgmine:

1. Arsenal 83
2. ManU 82
3. Chelsea 81
4. Liverpool 71

See ei pruugi küll olla kõige tõenäolisem lõpptulemus, kuid samas ei oleks ülal ennustatud tulemustes hooaja senise kulu põhjal ka midagi üllatavat. Seega – kõik on veel võimalik, tuleb vaid kaotustest hoiduda.

Blackburn Rovers 0 Arsenal 2

Vihm, konarlik ja vettinud muru, kohtuniku vaieldavad otsused, igal sobival võimalusel nügiv ja jalgadesse sõitev, sind teadlikult närvi ajada püüdev vastasmeeskond – sellistes oludes tuli eile mängida ja saavutatud tulemus peaks olema nüüd küll selge märk sellest, kuidas praegune noor Arsenali meeskond on (vara)küpsenud ja karastunud. Tõsi, Gilberto jalaviibutus Robbie Savage’i suunas ei olnud just kõige targem tegu. Ent selline enesekaitsereaktsioon võib tulla üsna instinktiivselt, kui vastane isegi ei püüa palli võita, vaid lihtsalt jookseb sulle selga, tõukab pikali ja krooniks annab küünarnukiga matsu kuklasse. Ning seejärel, kui Gilberto jalg teda isegi ei taba, kukub mees pikali nagu püssist lastud, ja teenib selle kõige eest vaid kollase kaardi. Seevastu Gilberto saadetakse platsilt minema ning lisaks sellele, et Arsenal peab mängima 75 minutit kümnekesi, ei saa brasiillane nüüd mängida ja kolmes järgmises mängus, sealhulgas ka kodus ManU vastu. Reeglite järgi võis kohtuniku otsus isegi õige olla, kuid arvestades asjaolusid, eelkõige seda, et Savage’i rünnak oli selgelt pahatahtlik, tundub karistus liiga ränk.

Samas lõi just see otsus tingimused Arsenali üheks selle hooaja kõige paremaks välismänguks üldse. Kui talvised väljasõidud põhja suunas on Arsenali jaoks aastaid olnud problemaatilised, siis seekord polnud märkigi sellest, et mõni mängija oleks käega löönud ja mugavat Londonit taga igatsenud. Pole just väike saavutus, et arvestades kõiki raskendavaid olusid, ei jäänud Arsenali mängupildist kordagi isegi muljet, et mängitakse kümnekesi. Arsene tegi õige otsuse mitte vahetada ühte ründajatest keskväljamängija vastu ning formatsioon 4-3-2 osutus igati töökindlaks, eriti tänu Rosicky, Fabregase ja Hlebi suurepärasele mängule ning Henry ja van Persie abistavale panusele poolkaitses. Just vaimselt tundus Arsenal olevat küpseks saanud ja võtnud omaks suhtumise, et olgu või kogu maailm meie vastu, meie järele ei anna. Ning ei andnudki.

Blackburnil oli küll kolm-neli head võimalust värav lüüa, kuid nad jätsid need kasutamata, samas kui Arsenali võimaluste arv oli umbes analoogne, kuid märksa parema realiseerimisprotsendiga. Ning Henry teine värav oli tõeline maasikas – kuidas nad Cesciga nelja-viie Blackburni kaitsja vahel üksteisele koridore avasid, kuidas Cesc palli täpselt õige tugevusega Henry teele sättis ja kuidas Titi selle püüdmatu kaarega latipõrkest värava taganurka suunas. Kui mõelda, et ka esimene, Toure peaga löödud värav tuli postipõrkest, meenuvad paratamatult hooaja alguse mängud, kus Arsenalil ei olnud tihtipeale mitte kolm-neli head väravavõimalust mängus vaid pigem kakskümmend-kolmkümmend ja ometi jäi enamus neist löömata, tihti just posti- või lattilöögi tõttu. Küllap on ka see märk kasvavast enesekindlusest, mis usutavasti on nüüd lõplikult meeskonda kinnistunud. Järgmiseks seisab esimest korda üle mitme kuu ees nädal, kus Arsenalil teisipäeval või kolmapäeval mängu ei ole. Loodetavasti õnnestub meestel vahepeal natuke akusid laadida, et olla pühapäeval Eesti aja järgi kl 18.00 taas tippvormis.

Loodekaare needus

Täna on siis taas üks neist päevadest, mil Arsenal peab sõitma põhja poole, saare vihmasesse ja kõledasse kesk-loodeossa. Kuigi sealkandis asuvad ka Liverpool ja Manchester, kust oleme sel hooajal ju väga kenade tulemustega tagasi tulnud, kiputakse siiski rääkima, et taolised väljasõidud Arsenalile väga hästi ei sobi, pidades silmas eelkõige selliseid kohti nagu Bolton või Sheffield. Ning tõsi on see, et nende viimati nimetatute vastu ei ole meie käsi just kõige paremini käinud.

Samas on Arsenalil täna vähemalt vigastuste poolest seesugune hea seis, mille taolist enam hästi ei mäletagi – valdav osa meeskonnast on mänguvormis ja vigastustega väljas on veel vaid üksikud: Ljungberg (kes nähtavasti siiski jätkab oma karjääri Arsenalis, küll peamiselt Hlebi ja Rosicky varumehena arvatavasti), Gallas (kelle puhul on juba koomiline, kuidas ta on nädalast nädalasse kohe-kohe rivisse naasmas ja nädalast nädalasse teatab Arsene, et veel läheb üks või kaks nädalat kauem) ja Eboue (kes ei pruugigi olla niivõrd füüsiliselt viga saanud, vaid vajab pigem natuke psühholoogilist nõustamist, kuidas vastasmängijate provokatsioonidele külmaks jääda).

Asjaolu, et kõik mehed on rivis, tekitab Wengerile kindlasti üksjagu mõttetööd, sest ründeliinis on vaid kaks kohta, aga seal mängida tahtjaid tervelt viis. Usutavasti alustavad algkoosseisus siiski Henry ja van Persie ent kuna Blackburni murdmiseks on vaja ilmselt jõulisemaid mängijaid, siis küllap näeme platsil (vähemalt vahetusest) ka Baptistat ja Adebayori. Seega pakun välja järgmise algkoosseisu:

Lehmann
Hoyte – Toure – Senderos – Clichy
Hleb – Fabregas- Gilberto – Rosicky
van Persie – Henry

Pingil: Almunia, Djourou, Diaby, Baptista, Adebayor

Tahaks loota, et kui mitte muu siis Arsenali avar valik ründeliinis saab täna otsustavaks ja mäng Blackburnis ei osutu jälle üheks neist masendavatest välismängudest, kust peab norutades tagasi Londonisse sõitma. Üsna hiljuti kodustaadionil saadud 6:2 võit sama meeskonna üle peaks sisendama lootust, kuid teisalt peab arvestama ka seda, et pärast toda hävingut on Blackburn võitnud järjest neli mängu ning nende põhiründaja Benny McCarthy on tagasi rivis. Samas on võitu hädasti vaja, sest rivaalidest mängib Liverpool Watfordiga, Bolton kodus Manchester City’ga, Chelsea Wiganiga, Portsmouth Sheffield Unitediga ja ManU kodus Aston Villaga ning poleks mingi ime kui soosikud kõik need mängud võidaksid. Seega, lootkem ja palvetagem. Pall pannakse Blackburnis mängu Eesti aja järgi kell 19.15.

Minu ennustus Blackburn 0 Arsenal 1

Uus mäng: leia ridade vahelt mõte

Tuleb tunnistada, et kes iganes mõtles jalgpalliäris välja mängijate üleminekuakende süsteemi, on ära teeninud kõigi spordiajakirjanike kustumatu kiituse ja tänu. Õhk on paks kuulujuttudest ja sosinatest. Isegi klubi koristaja õepoja vennanaine on ühtäkki ajakirjanike ihalusobjekt – kõik ikka vaid lootuses, et äkki kuskilt pudeneb mingi infokild, äkki õnnestub jälile saada mõnele hoolikalt saladuses hoitud glamuurse mängija müügile. See on kirgi küttev ja publikule põnevust pakkuv mäng, kus üks pool tuhnib, nuusib, puurib ja püüab viimsestki sõnast välja lugeda vihjet, samas kui teine pool – klubid – püüab kõigest väest jätta oma kaardid vaid enda teada, hoida plaanid viimse hetkeni saladuses. Mis on ka igati mõistetav, sest just mängijate üleminekuperioodil on infol otseselt rahas mõõdetav väärtus.

Oletame, et sa oled korraliku jalgpalliklubi peatreener ja oled avastanud Brasiiliast hirmandeka 19-aastase tulevikutähe, kelle eest tema koduklubi küsib näiteks 70 miljonit krooni. Loomulikult püüad sa kogu plaanitavat tehingut võimalikult kaua saladuses hoida, et Chelski Roman tõusvat staari 100 miljoniga sul nina eest ära ei napsaks. Samas on asi veel keerulisem, sest ka soovist mõnda oma mängijat müüa ei saa väga kõva häälega rääkida. Esiteks võivad rivaalid sellest välja lugeda midagi sinu plaanide kohta – näiteks keda plaanid asenduseks osta – ja siis üritada neid plaane kasvõi lihtsalt positsioonilise võitluse mõttes nurjata. Teiseks ei pruugi mängija ise olla väga õnnelik selle üle, kui koduklubi temast ühel hetkel lahti tahab saada ning kui klubi seda kõva häälega kuulutab, aga sobivat ostjat ei leidu, jääb üleminekuaja lõppedes klubisse rahulolematu, treeneris ja juhtkonnas pettunud probleemne isik, kes võib alla viia meeskonna moraali, kahjustades seeläbi sportlikke tulemusi, kellele peab maksma kopsakat palka, kuid kelle panus platsil jääb motivatsioonipuuduse või tervisehädade tõttu tagasihoidlikuks.

Taoline kassi ja hiire mäng tundub käivat ka Arsenali puhul ning tuleb tunnistada, et Arsene Wenger on juba ennast näidanud kui üks selle mängu absoluutseid suurmeistreid. Seetõttu ei võtaks ma päris puhta kullana tema kaljukindlat väidet, et jaanuaris Arsenal kedagi ei osta. Samuti tuleb hoolikalt kaaluda sõnade sisu, kui Arsene ütleb, et Freddie Ljungbergil on Arsenalile veel palju pakkuda. Loomulikult on. Freddie on hea mängija, kes saab aprillis 30-aastaseks. Poleks mingit põhjust, miks ta ei võiks veel 3-4 aastat tipptasemel jalgpallis kaasa lüüa. Arsenali noor meeskond ei hiilga just kogenud mängijate ja eriti äärepoolkaitsjate rohkusega ja Ljungberg on kahtlemata kogenud äärepoolkaitsja, kes suudab pealegi tegutseda nii paremal kui vasakul. Ometi ei loeks ma seda väidet veel kinnituseks, et Wenger ka tegelikult plaanib Ljungbergi teeneid edaspidi kasutada, nagu mõned näivad arvavat. Tegelikult on Wengeri avaldus ju samaväärne lausetega et “talvel sajab lund” või “homme ilmub Postimees”. Nende lausete võlu on kahtlemata selles, et nad on absoluutselt õiged, kuid lisaks annaks nad teatud olukorras uudisejanus ajakirjanikele võimaluse välja lugeda, et ütleja ennustab homset lumesadu või kavatseb Postimehe tellimust pikendada. Tegelikult ei pruugi see sugugi nii olla ja samuti ei pruugi Wenger Ljungbergist kinni hoida, vaatamata sellele, et ta teda heaks mängijaks peab ja leiab, et kui ta Arsenali jääks, siis suudaks ta meeskonda hea panuse anda. Samas aga võtab Wenger selle avaldusega jalad alt neilt uudistelt, mis räägivad Freddie rahulolematusest ja pettumusest, et Arsenal kavatseb teda müüa. Nii et kui Freddie tõepoolest veebruaris veel Arsenalis mängib, ei saa ta kuidagi öelda, et klubi teda ei väärtusta, ning tal pole mingit põhjust mossitada. Eks ole ju kaval!

Kõigi jalgpallihuviliste rõõmuks jagub seda mõistatusmängu meile veel pikaks ajaks, sest üleminekuaken lüüakse kinni alles 31. jaanuari südaööl ning nagu näitas augusti lõpp, võivad otsustavad sündmused (Ashley Cole William Gallase vastu, Denilsoni ost) sündida mitte ainult viimastel tundidel, vaid lausa viimastel sekunditel. Esialgu on Arsenaliga seotud kõmu keskmes sellised nimed nagu Ljungberg, Lauren ja Ribery, kuid ei maksa imestada kui kõneks peaks tulema ka Lehmanni väljavahetamine Giveni või Boruci vastu või siis juba traditsiooniks kujunev Real Madridi soov Cesc Fabregas Hispaaniasse tagasi meelitada. Ah, küll me elame ikka huvitaval ajal!

Liverpool 3 Arsenal 6, Carling Cup

Õnne vingerpussid on vahel kummalised. Võib vaid oletada, mis oleks saanud Liverpooli ja Arsenali liigakarika mängust, kui see toimunuks algselt plaanitud ajal 12. detsembril. Maksab meenutada, et selleks ajaks oli Arsenalil käsil küllalt keeruline periood – alla ootuste tulemused ja hulk vigastusi. Vähemalt vaimselt oleks Arsenalil kindlasti raskem olnud mängida siis kui nüüd jaanuari alguses pärast kahte järjestikust võitu ning Thierry Henry ja mitmete teiste vigastatute edukat tagasipöördumist. Ent kujunes nõnda, et tollel teisipäeva õhtul oli Anfieldil udu ja peakohtunik otsustas, et äärekohtunikud ei pruugi näha mängu ajal üle kogu platsi, seega lükati mäng edasi, vaatamata Rafa Beniteze ja Arsene Wengeri protestidele. Aga vaevalt et Arsene oleks selle otsuse vastu protestinud, kui ta vaid teadnuks, mis hakkab juhtuma 9. jaanuaril. Mitmete allikate kohaselt oli viimane meeskond, kes Liverpoolile kodustaadionil kuus väravat sisse lõi, Sunderland aastal 1930! See paneb Arsenali eilse saavutuse tõeliselt ajalooliste jalgpallisündmuste ritta. Isegi kui arvestada, et Liverpooli kahjuks töötasid eile mitmed asjaolud, ei saa salata, et Arsenali noored mängisid Liverpooli veidi kogenuma satsi lihtsalt üle.

Põhiline asjaolu, mis mängu saatuse otsustas, oli Beniteze mängijate valik. Ma ei mõtle siin isegi niivõrd mitmete noormängijate kasutamist, mis on Liverpooli fännidelt tulist kriitikat saanud, vaid pigem tagumist kolmikut – Dudek, Hyypia ja Paletta. Dudeki ebakindlust oli näha juba laupäevases mängus ning eilegi jäi tema esitus selgelt alla Almunia omale. Hyypia on olnud Liverpooli jaoks aastate jooksul hindamatu mängija ja on kahtlemata hea kaitsja ning Paletta võib olla tulevikutalent, kuid selles mängus osutusid nad Baptista ja Aliadiere’i jaoks üllatavalt lihtsaks saagiks. Eriti just Ali tegi nende vastu praktiliselt, mida ise tahtis – ei saanud nad temalt palli kätte ega suutnud teda platsil ohutumatele aladele suruda. Tulemus: Alilt üks värav, kolm väravasöötu ja Hyypia vastu teenitud penalti (selle tõrjumine oli Dudekilt praktiliselt ainus maailmaklassist liigutus selles mängus).

Pean niisiis rõõmuga tõdema, et minu eilne ennustus, 2:1 Liverpoolile, läks pauguga lõhki. Samas oleks võinud esimese mängupooltunni järel kõik täpselt just nii minna. Arsenali esimene värav tuli ju praktiliselt eikuskilt - pikk sööt kaitseliinist ette pluss Aliadiere’i osavus palli vastuvõtmisel ja suluseisu vältimisel. Pärast seda, kardetavasti, hakkas Liverpoolil juba psühholoogiliselt raske, sest mäng kippus oodatud revanši asemel kujunema laupäevase kaotuse korduseks ning ligikaudu sarnases rütmis kõik kulgeski – Arsenal saab poolaja lõpuks soliidse edumaa, Liverpool teeb teisel poolajal väikese comebacki, kuid just sel hetkel, kui Liverpool võiks tuua mängu murrangu, lööb Arsenal vasturünnakust otsustava värava.

Kui eile sai mainitud, et see mäng on ideaalne võimalus Baptista ja Aliadiere’i jaoks ennast tõestada, siis kasutasid nad selle võimaluse tõepoolest hiilgavalt ära. Loomulikult oli abiks see, et Liverpooli kaitsjate valik oli puhtfüüsiliste omaduste poolest meie ründepaarile sobiv, kuid Baptista ja Ali mängutahe, jõud ja tehnilised oskused olid vaieldamatud. Mis tegelikult tekitab Arsene Wengerile nüüd paraja probleemi, sest lisaks neile on meil ju veel Robin van Persie, klubi seni parim väravalööja sel hooajal, Thierry Henry, meeskonna kapten, keda lihtsalt ei saa pingile jätta, ja kohe-kohe vigastusest tervenev Emmanuel Adebayor, kellel on kombeks lüüa olulistes mängudes vajalikke väravaid ning lihtsalt oma jõu ja liikuvusega vastaste kaitsjaid segadusse ajada. Seega pole paraku sugugi välistatud, et Aliadiere on ikkagi Arsenalist lahkumas. Wenger küll ütles, et tahaks teda hoida, kuid heasse vormi tõusnud mängija soovib loomulikult regulaarselt mängida. Loodan siiski, et vähemalt jaanuaris me teda veel ära ei anna, sest tuleb ju mängida veel kolmes karikasarjas ning liigas minimaalselt koht nelja hulgas kindlustada, nii et mänge peaks esialgu kõigile jaguma.

Eelvaade õhtusele mängule

Nagu võiski arvata, lendab Arsene tagasi Liverpooli liigakarika mängule sootuks teistsuguse seltskonnaga kui laupäeval. Liigakarikas on Wengeri jaoks alati olnud võimalus mõõta Arsenali järelkasvu arengut ja anda pikka aega vigastusega väljas olnud mängijatele võimalus veidi vähem närvilises olukorras mänguaega saada.

Positiivne asjaolu õhtuse mängu eel on see, et võime mängida täiesti pingevabalt. Keegi ei paneks eriti pahaks, kui tänane noor koosseis peaks revanšijanusele Liverpoolile kaotama. Arsenal mängiks ikkagi edasi märksa kõrgemalt hinnatavas FA karikas ja mõistagi Meistrite Liigas, samas kui Liverpoolile on see praktiliselt viimane võimalus sel hooajal veel üldse midagi võita (vaevalt, et eelseisev Meistrite Liiga kohtumine Barcelonaga neid väga julgustab). Aga on ennegi juhtunud, et võidukohustusega platsile jooksev meeskond sellestsamast kohustusest tuleneva pinge all murdub.

Teisalt eksisteerib ka argument, et Arsenalile oleks isegi kasulikum täna kaotada, sest mänge on ees niigi palju ja see ebaoluline karikas kurnaks ainult jõudu ja hajutaks tähelepanu. Samas ma siiski ei usu, et Wenger mis tahes auhinnast päris ilma võitluseta loobuks, eriti arvestades, et liigakarikat tal veel kollektsioonis pole. Ka mängukoormuse argument ei päde, sest liigakarikas mängib praegu ja jääks ka edasipääsu korral mängima valdavalt teine koosseis, nii et põhimeeste koormus sellest ei kasvaks.

Igal juhul, arvestades just Liverpooli olukorda ja Arsenali koosseisu, peaks tulema huvitav mäng. Pakun, et Arsenali algkoosseis võiks välja näha järgmine:

Almunia
Hoyte – Toure – Djourou – Traore
Walcott – Denilson – Song – Randall
Baptista
Aliadiere

Pingil: Poom, Diaby, Fabregas, Connolly, Lansbury

Sellise koosseisu puhul oleks terve rida mängijaid, kelle sooritust huviga jälgida, sõltumata isegi sellest, milline on mängu lõpptulemus:

Julio Baptista senine mäng Arsenali eest on olnud selge pettumus. Oodatud jõulist ja Inglismaale sobivat mängu pole kuskil. Pigem on mees osutunud aeglaseks otsustajaks ja pallide loovutajaks. Wenger ütles kord ühes intervjuus, et ta on oma otsuse selle kohta, kas Baptista jääb hooaja lõpul Arsenali või läheb tagasi Madridi, juba teinud, aga jätab selle enda teada. Senise mängu põhjal võiks arvata, et brasiillast ootab Hispaania, kuid tänane mäng on tema jaoks kahtlemata üks võimalusi treeneri arvamust muuta.

Huvitav oleks ka vaadata, kuidas sujub Baptista mäng koos teise brasiillase, noortekoondise 19-aastase kapteni Denilsoniga. Viimast olen küll vaid väga põgusalt mängimas näinud ja midagi head või halba on raske öelda. Loodetavasti annab tänane mäng rohkem ainest arvamuse kujundamiseks.

Sarnaselt Baptistaga on raske seis ka Aliadiere’il. Tundub uskumatu, aga see 23‑aastane prantslane on Arsenalis olnud sama kaua kui Thierry Henry. Pärast aastatepikkust võitlust vigastuste ja ebaõnnestunud laenudega teistes klubides on ta nüüd terve ja tõusnud hetkel Arsenali neljandaks ründajaks. Viimases liigakarika mängus lõi mees kaks väravat West Bromi vastu, kuid järgnenud vähesed etteasted Premiership’is on olnud kahvatud. Seega peab temagi täna särama, kui tahab Arsenalis jätkata.

Ning loomulikult on rõõmus uudis Abou Diaby naasmine (arvatavasti küll vaid vahetusmehena kümnekonnaks minutiks mängu lõpul) pärast enam kui pooleaastast eemalolekut pahkluumurruga. Kui ta vaid suudaks jätkata oma arengut kohast, kus see mullu mais pooleli jäi, oleks meil Arsenali-fännidel põhjust optimismiks ning võrdlustel ühe teise Arsenalis mänginud pikakoivalise prantslasega oleks üha rohkem alust.

Minu ennustus: Liverpool 2 Arsenal 1

Paarid loositud – õnn jätab soovida

Veidi aja eest selgusid siis FA karika järgmise ringi paarid. Mängud toimuvad jaanuari viimasel nädalavahetusel. Arsenal õnnetuseks sai endale võimalikest ehk kõige hullema vastase – Bolton Wanderers. Senine hooaja kulg on näidanud, et ManU ega Chelsea meid ei hirmuta, suudame nendega võrdselt mängida küll ja võita. Boltoniga on natuke teine lugu. Nende stiili võib pidada Arsenali oma vastandiks – jõuline, jõhker, lõhkuv. Boonusena on neil nüüd Anelka kehastuses olemas ka korralik tehniline ründaja. Ent teisalt ehk pole kogu lugu siiski lootusetu.

Esmalt on positiivne, et mäng toimub Emirates Stadiumil. See võtab Boltonilt ühe nende põhitrumpidest Arsenali vastu – võimaluse kasutada koduväljakut, mida pigem võib pidada põllupeenraks kui jalgpalliplatsiks. Arsenal on oma uues kodus siiani võitmatu ja loodetavasti on see nii ka pärast jaanuari lõppu.

Teine positiivne fakt on statistiline. Kui Arsenal pole suutnud Boltonit võita juba mitu aastat, siis nüüd õige pea peaks see võit ka juba tulema. Boltonil on küll liigas Arsenaliga võrdselt punkte, kuid ükski terve mõistusega jalgpallivaatleja ei julgeks väita, et nad on päris samast klassist meeskonnad. Seega peaks ju Arsenali paremus nüüd ühes järgmistest mängudest Boltoniga ka välja tulema ning miks see ei võiks juhtuda just jaanuari lõpus Londonis.

Teistest paaridest sai raske vastase ka Manchester United. Portsmouth on hästi organiseeritud kaitsega meeskond ja nende kõrge koht liigatabelis on igati välja teenitud. Samas on Unitedil selles mängus koduväljaku eelis, mis võib saada otsustavaks. Kolmanda suure, Chelsea, jaoks läks loos ehk kõige paremini. Kuigi Nottingham Forest tundub olevat visa hingega meeskond, ei mängi nad isegi Inglismaa tugevuselt teises, vaid alles kolmandas liigas ning kuna mäng toimub Londonis, siis vaevalt nad siit toredat üllatust välja võluvad.

Lõppu ka väike ennustus, kes minu arvates 16 parema hulka võiks jõuda:
Arsenal, West Ham, Coventry, Chelsea, Ipswich, Tottenham, Plymouth, Birmingham, Derby, Manchester City, Crystal Palace, Manchester United, Blackpool, Blackburn, Wolverhampton, Fulham.
Jaanuari lõpul vaatame siis üle, mitu neist täppi läks.

Liverpool 1 Arsenal 3, FA karikas

Milline suurepärane päev teha uue ja minu teada ka esimese eestikeelse ainult Arsenali jalgpalliklubile pühendatud blogi avasissekanne! FA ehk Inglise Jalgpalliassotsiatsiooni karikas on Inglismaal suur asi, mida kõik klubid võtavad väga tõsiselt. Väikestele klubidele madalamatest liigadest on see võimalus kohtuda suurtega, teenida natuke lisaraha, võita tähelepanu ja pakkuda üllatusi. Kui aga kohtuvad suured omavahel, on alati oodata teravaid heitlusi.

Liverpool ja Arsenal on omavahel maha pidanud palju klassikalisi karikamänge, sealhulgas finaalid aastatel 1950, 1971 ja 2001. Arsenal võitis neist kaks esimest ja Liverpool viimase. Kokku on Arsenal võitnud FA karika kümnel korral ja Liverpool seitsmel, kusjuures Arsenali kümnest võidust neli on tulnud Arsene Wengeri käe all. Liverpool tuli laupäevasele mängule eelmise aasta karikavõitjana ning lootusega saavutust korrata. Liverpooli mänguvorm kodustaadionil on olnud muljetavaldav – viimase kaotuse said nad Benficalt 8. märtsil ning selle hooaja 17 kodumängust on võidetud 15 ja viigistatud 2.

Seda arvestades ning koos asjaoluga, et meie põhimängujuht Cesc Fabregas pidi selle mängu kaartide tõttu vahele jätma, polnud üllatav, et Arsenal ei tulnud sellele mängule oma tavapärase voolava ja palli hoidva stiiliga. Pigem üritati hoida Liverpooli oma väravast ohutus kauguses ning keskväljapaar Flamini-Gilberto oli siin võtmetähtsusega. Kui mängujärgne statistika näitab, et Liverpool valdas Arsenalist märksa rohkem palli, aga täpseid pealelööke oli mõlemal võrdselt, siis tuleb öelda, et nad said oma ülesandega hiilgavalt hakkama. Flamini ei ole küll eriti tugev rünnakute ehitaja. Kui Arsenal võitis palli ja toimetas selle Gilbertole, jäi Flamini liiga sageli kuskile sinna lähedale ootama, pakkumata Gilbertole edasiviivat sööduvõimalust. Samas oskab see noor prantslane väga hästi sööte vahelt lõigata ja vastase keskväljamängijatel “seljas elada” ning just seda oli eilses mängus vaja.

Arsenali võidu võtmeks oligi ühelt poolt eksimusteta mäng kaitseliinis ja platsi keskel ning teiselt poolt pidev oht ründava neliku Rosicky-Hleb-Henry-van Persie poolt. Mängupildi poolest Liverpool küll domineeris, kuid kindlasti sundis neid ettevaatusele teadmine, et kui ükskõik kes neist neljast peaks saama vasturünnakul palli, võib ta sellega teha praktiliselt mida soovib. Kui van Persie suudeti üsna edukalt rünnakust välja lülitada, siis Hleb, Henry ja Rosicky suutsid kõik ometi oma panuse anda. Esmalt kombineerisid Hleb ja Rosicky, kes tunduvad ka jalgpalliväliselt headeks sõpradeks saanud olevat. Seejärel söötis Henry Rosicky’le, kes leidis uskumatul kombel 5-6 Liverpooli mängija vahelt (kes, tõsi küll, ei olnud kaitsetöös väga otsustavad) ometi võimaluse täpseks pealelöögiks. Ja viimase Arsenali värava meisterdas Henry endale puhtalt isikliku kiiruse ja meisterlikkusega ning seda absoluutselt õigel hetkel, sest pärast ühe värava tagasilöömist oli Liverpool peale pannud ikka väga tõsise surve.

Kokkuvõttes ülimalt hea tulemus ja tark mäng Arsenalilt. Nn. “suurte” meeskondade vastu on Arsenali tulemused sel hooajal olnud eeskujulikud: võit Manchester Unitedi üle nende kodus, kaks võitu Liverpooli üle ja võitluslik viik Chelsea’ga. Juba teisipäeval aga seisab ees taaskohtumine Liverpooliga liigakarika raames ning seda jällegi Anfieldi staadionil. Kindlasti tuleb raske mäng, sest Wenger annab eeldatavasti põhikoosseisule puhkust ja samas Liverpool tahab revanši. Igal juhul on põhjust teisipäeva huviga oodata.