Tuleb tunnistada, et kes iganes mõtles jalgpalliäris välja mängijate üleminekuakende süsteemi, on ära teeninud kõigi spordiajakirjanike kustumatu kiituse ja tänu. Õhk on paks kuulujuttudest ja sosinatest. Isegi klubi koristaja õepoja vennanaine on ühtäkki ajakirjanike ihalusobjekt – kõik ikka vaid lootuses, et äkki kuskilt pudeneb mingi infokild, äkki õnnestub jälile saada mõnele hoolikalt saladuses hoitud glamuurse mängija müügile. See on kirgi küttev ja publikule põnevust pakkuv mäng, kus üks pool tuhnib, nuusib, puurib ja püüab viimsestki sõnast välja lugeda vihjet, samas kui teine pool – klubid – püüab kõigest väest jätta oma kaardid vaid enda teada, hoida plaanid viimse hetkeni saladuses. Mis on ka igati mõistetav, sest just mängijate üleminekuperioodil on infol otseselt rahas mõõdetav väärtus.
Oletame, et sa oled korraliku jalgpalliklubi peatreener ja oled avastanud Brasiiliast hirmandeka 19-aastase tulevikutähe, kelle eest tema koduklubi küsib näiteks 70 miljonit krooni. Loomulikult püüad sa kogu plaanitavat tehingut võimalikult kaua saladuses hoida, et Chelski Roman tõusvat staari 100 miljoniga sul nina eest ära ei napsaks. Samas on asi veel keerulisem, sest ka soovist mõnda oma mängijat müüa ei saa väga kõva häälega rääkida. Esiteks võivad rivaalid sellest välja lugeda midagi sinu plaanide kohta – näiteks keda plaanid asenduseks osta – ja siis üritada neid plaane kasvõi lihtsalt positsioonilise võitluse mõttes nurjata. Teiseks ei pruugi mängija ise olla väga õnnelik selle üle, kui koduklubi temast ühel hetkel lahti tahab saada ning kui klubi seda kõva häälega kuulutab, aga sobivat ostjat ei leidu, jääb üleminekuaja lõppedes klubisse rahulolematu, treeneris ja juhtkonnas pettunud probleemne isik, kes võib alla viia meeskonna moraali, kahjustades seeläbi sportlikke tulemusi, kellele peab maksma kopsakat palka, kuid kelle panus platsil jääb motivatsioonipuuduse või tervisehädade tõttu tagasihoidlikuks.
Taoline kassi ja hiire mäng tundub käivat ka Arsenali puhul ning tuleb tunnistada, et Arsene Wenger on juba ennast näidanud kui üks selle mängu absoluutseid suurmeistreid. Seetõttu ei võtaks ma päris puhta kullana tema kaljukindlat väidet, et jaanuaris Arsenal kedagi ei osta. Samuti tuleb hoolikalt kaaluda sõnade sisu, kui Arsene ütleb, et Freddie Ljungbergil on Arsenalile veel palju pakkuda.
Loomulikult on. Freddie on hea mängija, kes saab aprillis 30-aastaseks. Poleks mingit põhjust, miks ta ei võiks veel 3-4 aastat tipptasemel jalgpallis kaasa lüüa. Arsenali noor meeskond ei hiilga just kogenud mängijate ja eriti äärepoolkaitsjate rohkusega ja Ljungberg on kahtlemata kogenud äärepoolkaitsja, kes suudab pealegi tegutseda nii paremal kui vasakul. Ometi ei loeks ma seda väidet veel kinnituseks, et Wenger ka tegelikult plaanib Ljungbergi teeneid edaspidi kasutada, nagu mõned näivad arvavat. Tegelikult on Wengeri avaldus ju samaväärne lausetega et “talvel sajab lund” või “homme ilmub Postimees”. Nende lausete võlu on kahtlemata selles, et nad on absoluutselt õiged, kuid lisaks annaks nad teatud olukorras uudisejanus ajakirjanikele võimaluse välja lugeda, et ütleja ennustab homset lumesadu või kavatseb Postimehe tellimust pikendada. Tegelikult ei pruugi see sugugi nii olla ja samuti ei pruugi Wenger Ljungbergist kinni hoida, vaatamata sellele, et ta teda heaks mängijaks peab ja leiab, et kui ta Arsenali jääks, siis suudaks ta meeskonda hea panuse anda. Samas aga võtab Wenger selle avaldusega jalad alt neilt uudistelt, mis räägivad Freddie rahulolematusest ja pettumusest, et Arsenal kavatseb teda müüa. Nii et kui Freddie tõepoolest veebruaris veel Arsenalis mängib, ei saa ta kuidagi öelda, et klubi teda ei väärtusta, ning tal pole mingit põhjust mossitada. Eks ole ju kaval!
Kõigi jalgpallihuviliste rõõmuks jagub seda mõistatusmängu meile veel pikaks ajaks, sest üleminekuaken lüüakse kinni alles 31. jaanuari südaööl ning nagu näitas augusti lõpp, võivad otsustavad sündmused (Ashley Cole William Gallase vastu, Denilsoni ost) sündida mitte ainult viimastel tundidel, vaid lausa viimastel sekunditel. Esialgu on Arsenaliga seotud kõmu keskmes sellised nimed nagu Ljungberg, Lauren ja Ribery, kuid ei maksa imestada kui kõneks peaks tulema ka Lehmanni väljavahetamine Giveni või Boruci vastu või siis juba traditsiooniks kujunev Real Madridi soov Cesc Fabregas Hispaaniasse tagasi meelitada. Ah, küll me elame ikka huvitaval ajal!
Oletame, et sa oled korraliku jalgpalliklubi peatreener ja oled avastanud Brasiiliast hirmandeka 19-aastase tulevikutähe, kelle eest tema koduklubi küsib näiteks 70 miljonit krooni. Loomulikult püüad sa kogu plaanitavat tehingut võimalikult kaua saladuses hoida, et Chelski Roman tõusvat staari 100 miljoniga sul nina eest ära ei napsaks. Samas on asi veel keerulisem, sest ka soovist mõnda oma mängijat müüa ei saa väga kõva häälega rääkida. Esiteks võivad rivaalid sellest välja lugeda midagi sinu plaanide kohta – näiteks keda plaanid asenduseks osta – ja siis üritada neid plaane kasvõi lihtsalt positsioonilise võitluse mõttes nurjata. Teiseks ei pruugi mängija ise olla väga õnnelik selle üle, kui koduklubi temast ühel hetkel lahti tahab saada ning kui klubi seda kõva häälega kuulutab, aga sobivat ostjat ei leidu, jääb üleminekuaja lõppedes klubisse rahulolematu, treeneris ja juhtkonnas pettunud probleemne isik, kes võib alla viia meeskonna moraali, kahjustades seeläbi sportlikke tulemusi, kellele peab maksma kopsakat palka, kuid kelle panus platsil jääb motivatsioonipuuduse või tervisehädade tõttu tagasihoidlikuks.
Taoline kassi ja hiire mäng tundub käivat ka Arsenali puhul ning tuleb tunnistada, et Arsene Wenger on juba ennast näidanud kui üks selle mängu absoluutseid suurmeistreid. Seetõttu ei võtaks ma päris puhta kullana tema kaljukindlat väidet, et jaanuaris Arsenal kedagi ei osta. Samuti tuleb hoolikalt kaaluda sõnade sisu, kui Arsene ütleb, et Freddie Ljungbergil on Arsenalile veel palju pakkuda.
Loomulikult on. Freddie on hea mängija, kes saab aprillis 30-aastaseks. Poleks mingit põhjust, miks ta ei võiks veel 3-4 aastat tipptasemel jalgpallis kaasa lüüa. Arsenali noor meeskond ei hiilga just kogenud mängijate ja eriti äärepoolkaitsjate rohkusega ja Ljungberg on kahtlemata kogenud äärepoolkaitsja, kes suudab pealegi tegutseda nii paremal kui vasakul. Ometi ei loeks ma seda väidet veel kinnituseks, et Wenger ka tegelikult plaanib Ljungbergi teeneid edaspidi kasutada, nagu mõned näivad arvavat. Tegelikult on Wengeri avaldus ju samaväärne lausetega et “talvel sajab lund” või “homme ilmub Postimees”. Nende lausete võlu on kahtlemata selles, et nad on absoluutselt õiged, kuid lisaks annaks nad teatud olukorras uudisejanus ajakirjanikele võimaluse välja lugeda, et ütleja ennustab homset lumesadu või kavatseb Postimehe tellimust pikendada. Tegelikult ei pruugi see sugugi nii olla ja samuti ei pruugi Wenger Ljungbergist kinni hoida, vaatamata sellele, et ta teda heaks mängijaks peab ja leiab, et kui ta Arsenali jääks, siis suudaks ta meeskonda hea panuse anda. Samas aga võtab Wenger selle avaldusega jalad alt neilt uudistelt, mis räägivad Freddie rahulolematusest ja pettumusest, et Arsenal kavatseb teda müüa. Nii et kui Freddie tõepoolest veebruaris veel Arsenalis mängib, ei saa ta kuidagi öelda, et klubi teda ei väärtusta, ning tal pole mingit põhjust mossitada. Eks ole ju kaval!Kõigi jalgpallihuviliste rõõmuks jagub seda mõistatusmängu meile veel pikaks ajaks, sest üleminekuaken lüüakse kinni alles 31. jaanuari südaööl ning nagu näitas augusti lõpp, võivad otsustavad sündmused (Ashley Cole William Gallase vastu, Denilsoni ost) sündida mitte ainult viimastel tundidel, vaid lausa viimastel sekunditel. Esialgu on Arsenaliga seotud kõmu keskmes sellised nimed nagu Ljungberg, Lauren ja Ribery, kuid ei maksa imestada kui kõneks peaks tulema ka Lehmanni väljavahetamine Giveni või Boruci vastu või siis juba traditsiooniks kujunev Real Madridi soov Cesc Fabregas Hispaaniasse tagasi meelitada. Ah, küll me elame ikka huvitaval ajal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar