Eile õhtul pidi siis Arsenali reserv vastu võtma kaotuse Tottenhamilt. See ei ole küll kunagi meeldiv – isegi kui mängivad reservid –, aga oli antud juhul siiski ootuspärane, sest Tottenhamil mängiski reservmeeskond, samas kui Arsenalil pigem kraadi võrra nõrgem, alla 18-aastaste meeskond. Tõepoolest, ainus sellest piirist vanem mängija algkoosseisus oli väravavaht Vito Mannone. Mis ühtlasi tähendas, et Mart Poom ei saanud platsile isegi reservmeeskonna mängus, kus ta varem aeg-ajalt siiski üles on astunud. Tõenäoliselt on ta küll homme Tottenhamiga Carling Cupi poolfinaali esimest mängu pidavas koosseisus, kuid ilmselt siiski ainult pingil. Nii jääbki mulje, et Poom on Arsenalis justkui ära kadunud – liiga kogenud reservmeeskonna jaoks, aga mitte piisavalt hea Lehmanni ja Almunia edestamiseks esivõistkonnas.
Olgu siinkohal märgitud, et minust sai Arsenali poolehoidja mitu head aastat enne Poomi liitumist. Samas tuleb möönda, et kodumaa esiväravavahi tulek lemmikmeeskonda oli tol hetkel rõõmus sündmus, tekitas ootusärevust. Möödunud hooajal oli korraks periood, kus Jens Lehmann väravas just hiilgavalt ei tegutsenud ning näis, et Poomi šanss põhikoosseisu välja murda on üsna hea. Paraku polnud Mart just sel perioodil, kui tulnuks ennast näidata, veel vigastusest paranenud ja hooaja teisel poolel oli Lehmann üks parimaid väravavahte Inglismaal, ehk ainult Peter Cech pakkus konkurentsi.
Ometi jätab Poomi töö ja tegevus Arsenalis meeldiva mulje. Tegemist on oma ala professionaaliga, kes ei intriigitse, ei löö käega, ning kui tema abi vaja on, siis annab endast parima. Lõppeks kui palju on maailmas oma riigi koondise esiväravavahte, kes oleks rahul kolmanda väravavahi rolliga oma klubis. Arvan, et oma osa sellel lojaalsusel on viisil, kuidas Poom Arsenali sattus. Oli ta ju hädas pikaajalise vigastusega ning õhus oli ka reaalne võimalus, et ta karjäär 2005. aastal lõpebki. Et see nii ei läinud, on suuresti Arsenali ja Arsene Wengeri teene. Peatreeneril peab olema suur usaldus nii mängija kui ka oma klubi arstliku ja taastusravi poole suhtes, kui ta võtab palgale tõsise vigastusega puurivahi, eriti veel olukorras, kus klubi ähvardab üsna reaalne väravavahtide kriis. Ei imestaks, kui Mart tunneks lisaks professionaalse jalgpalluri kohusetundele Arsenali suhtes ka teatavat tänuvõlga.
Kuidas iganes ka pole, on mul hea meel, et Mart Poom on Arsenali mängija. Kui mitte muu pärast, siis vähemalt lootuse pärast, et osa selle klubi kultuurist, filosoofiast, mõtteviisist ja teadmistest jõuab tema kaudu kunagi ka Eesti jalgpalli. Kellelt siis veel eeskuju võtta kui mitte parimatelt? Aga lisaks on Lehmann jõudmas vanusesse, kus alati võib varitseda mõni ootamatu häda. Peale selle ei saa kunagi välistada, et ta teenib oma äkilise iseloomuga ühel päeval mõneks ajaks mängukeelu. Mitte et ma kummagi variandi üle rõõmustaksin, kui see peaks juhtuma. Meenutades, kuidas Chelseal hiljuti Cech ja Cudicini lausa ühes mängus vigastada said, peab jalgpallis alati olema valmis ootamatusteks. Pealegi sel kevadel seisab mänge veel ees tihedalt ja palju (loodetavasti – kui meil ikka karikasarjades jätkuvalt hästi läheb), nii et ei saa välistada, et Mardil võib veel avaneda võimalus ennast kasvõi ühe mälestusväärse mänguga Arsenali fännide mälusse jätta.
Hiljuti on muidugi ka juttu olnud laenulepingust mõne teise klubiga. Tõsi, kui tihe mängugraafik takistas seda enne jõule, siis eelseisev graafik ei tundu ka kuigivõrd hõredam. Välja pakutud lisaklausel, millega Marti saaks vajadusel 24 tunni jooksul tagasi kutsuda, oleks siin abiks. Loomulikult oleks Wengeril turvalisem, kui kolmas väravavaht oleks klubis kohapeal, pidevalt terve ja kättesaadav. Mujal mängides võib ta just vajalikul hetkel vigastatud olla. Ent Wenger on tuntud kui treener, kes oma mängijatest lugu peab ja võimaluste piires nende soovidega arvestab, nii et sobiv kompromiss on ehk mõeldav. Palju sõltub ka paarist eelseisvast nädalast. Kui karikamängud Tottenhami ja Boltoniga on selja taga, muutub pilt taas tükikese selgemaks.
Olgu siinkohal märgitud, et minust sai Arsenali poolehoidja mitu head aastat enne Poomi liitumist. Samas tuleb möönda, et kodumaa esiväravavahi tulek lemmikmeeskonda oli tol hetkel rõõmus sündmus, tekitas ootusärevust. Möödunud hooajal oli korraks periood, kus Jens Lehmann väravas just hiilgavalt ei tegutsenud ning näis, et Poomi šanss põhikoosseisu välja murda on üsna hea. Paraku polnud Mart just sel perioodil, kui tulnuks ennast näidata, veel vigastusest paranenud ja hooaja teisel poolel oli Lehmann üks parimaid väravavahte Inglismaal, ehk ainult Peter Cech pakkus konkurentsi.
Ometi jätab Poomi töö ja tegevus Arsenalis meeldiva mulje. Tegemist on oma ala professionaaliga, kes ei intriigitse, ei löö käega, ning kui tema abi vaja on, siis annab endast parima. Lõppeks kui palju on maailmas oma riigi koondise esiväravavahte, kes oleks rahul kolmanda väravavahi rolliga oma klubis. Arvan, et oma osa sellel lojaalsusel on viisil, kuidas Poom Arsenali sattus. Oli ta ju hädas pikaajalise vigastusega ning õhus oli ka reaalne võimalus, et ta karjäär 2005. aastal lõpebki. Et see nii ei läinud, on suuresti Arsenali ja Arsene Wengeri teene. Peatreeneril peab olema suur usaldus nii mängija kui ka oma klubi arstliku ja taastusravi poole suhtes, kui ta võtab palgale tõsise vigastusega puurivahi, eriti veel olukorras, kus klubi ähvardab üsna reaalne väravavahtide kriis. Ei imestaks, kui Mart tunneks lisaks professionaalse jalgpalluri kohusetundele Arsenali suhtes ka teatavat tänuvõlga.
Kuidas iganes ka pole, on mul hea meel, et Mart Poom on Arsenali mängija. Kui mitte muu pärast, siis vähemalt lootuse pärast, et osa selle klubi kultuurist, filosoofiast, mõtteviisist ja teadmistest jõuab tema kaudu kunagi ka Eesti jalgpalli. Kellelt siis veel eeskuju võtta kui mitte parimatelt? Aga lisaks on Lehmann jõudmas vanusesse, kus alati võib varitseda mõni ootamatu häda. Peale selle ei saa kunagi välistada, et ta teenib oma äkilise iseloomuga ühel päeval mõneks ajaks mängukeelu. Mitte et ma kummagi variandi üle rõõmustaksin, kui see peaks juhtuma. Meenutades, kuidas Chelseal hiljuti Cech ja Cudicini lausa ühes mängus vigastada said, peab jalgpallis alati olema valmis ootamatusteks. Pealegi sel kevadel seisab mänge veel ees tihedalt ja palju (loodetavasti – kui meil ikka karikasarjades jätkuvalt hästi läheb), nii et ei saa välistada, et Mardil võib veel avaneda võimalus ennast kasvõi ühe mälestusväärse mänguga Arsenali fännide mälusse jätta.
Hiljuti on muidugi ka juttu olnud laenulepingust mõne teise klubiga. Tõsi, kui tihe mängugraafik takistas seda enne jõule, siis eelseisev graafik ei tundu ka kuigivõrd hõredam. Välja pakutud lisaklausel, millega Marti saaks vajadusel 24 tunni jooksul tagasi kutsuda, oleks siin abiks. Loomulikult oleks Wengeril turvalisem, kui kolmas väravavaht oleks klubis kohapeal, pidevalt terve ja kättesaadav. Mujal mängides võib ta just vajalikul hetkel vigastatud olla. Ent Wenger on tuntud kui treener, kes oma mängijatest lugu peab ja võimaluste piires nende soovidega arvestab, nii et sobiv kompromiss on ehk mõeldav. Palju sõltub ka paarist eelseisvast nädalast. Kui karikamängud Tottenhami ja Boltoniga on selja taga, muutub pilt taas tükikese selgemaks.
Pikemas perspektiivis on teadmata veel seegi, mis saab Arsenali kolmest väravavahist suvel, kes jääb, kes läheb, ning kas Vito Mannonel on samuti ambitsioone ja eeldusi esimese kolme hulka tõusta. Millised need arengud ka poleks, on selge, et Arsenalil on hetkel Inglismaa parim kolmas väravavaht. Sest ideaalne kolmas väravavaht peab olema rahuliku meelelaadiga ja kannatlik, samas piisavalt professionaalne, et pidevalt vormi hoida ja vajadusel meeskonnale appi tõtata. Ning teiseks on Poom puhtalt väravavahina minu meelest lihtsalt parem kui näiteks Hilario või Kuszczak.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar