Vihm, konarlik ja vettinud muru, kohtuniku vaieldavad otsused, igal sobival võimalusel nügiv ja jalgadesse sõitev, sind teadlikult närvi ajada püüdev vastasmeeskond – sellistes oludes tuli eile mängida ja saavutatud tulemus peaks olema nüüd küll selge märk sellest, kuidas praegune noor Arsenali meeskond on (vara)küpsenud ja karastunud. Tõsi, Gilberto jalaviibutus Robbie Savage’i suunas ei olnud just kõige targem tegu. Ent selline enesekaitsereaktsioon võib tulla üsna instinktiivselt, kui vastane isegi ei püüa palli võita, vaid lihtsalt jookseb sulle selga, tõukab pikali ja krooniks annab küünarnukiga matsu kuklasse. Ning seejärel, kui Gilberto jalg teda isegi ei taba, kukub mees pikali nagu püssist lastud, ja teenib selle kõige eest vaid kollase kaardi. Seevastu Gilberto saadetakse platsilt minema ning lisaks sellele, et Arsenal peab mängima 75 minutit kümnekesi, ei saa brasiillane nüüd mängida ja kolmes järgmises mängus, sealhulgas ka kodus ManU vastu. Reeglite järgi võis kohtuniku otsus isegi õige olla, kuid arvestades asjaolusid, eelkõige seda, et Savage’i rünnak oli selgelt pahatahtlik, tundub karistus liiga ränk.
Samas lõi just see otsus tingimused Arsenali üheks selle hooaja kõige paremaks välismänguks üldse. Kui talvised väljasõidud põhja suunas on Arsenali jaoks aastaid olnud problemaatilised, siis seekord polnud märkigi sellest, et mõni mängija oleks käega löönud ja mugavat Londonit taga igatsenud. Pole just väike saavutus, et arvestades kõiki raskendavaid olusid, ei jäänud Arsenali mängupildist kordagi isegi muljet, et mängitakse kümnekesi. Arsene tegi õige otsuse mitte vahetada ühte ründajatest keskväljamängija vastu ning formatsioon 4-3-2 osutus igati töökindlaks, eriti tänu Rosicky, Fabregase ja Hlebi suurepärasele mängule ning Henry ja van Persie abistavale panusele poolkaitses. Just vaimselt tundus Arsenal olevat küpseks saanud ja võtnud omaks suhtumise, et olgu või kogu maailm meie vastu, meie järele ei anna. Ning ei andnudki.
Blackburnil oli küll kolm-neli head võimalust värav lüüa, kuid nad jätsid need kasutamata, samas kui Arsenali võimaluste arv oli umbes analoogne, kuid märksa parema realiseerimisprotsendiga. Ning Henry teine värav oli tõeline maasikas – kuidas nad Cesciga nelja-viie Blackburni kaitsja vahel üksteisele koridore avasid, kuidas Cesc palli täpselt õige tugevusega Henry teele sättis ja kuidas Titi selle püüdmatu kaarega latipõrkest värava taganurka suunas. Kui mõelda, et ka esimene, Toure peaga löödud värav tuli postipõrkest, meenuvad paratamatult hooaja alguse mängud, kus Arsenalil ei olnud tihtipeale mitte kolm-neli head väravavõimalust mängus vaid pigem kakskümmend-kolmkümmend ja ometi jäi enamus neist löömata, tihti just posti- või lattilöögi tõttu. Küllap on ka see märk kasvavast enesekindlusest, mis usutavasti on nüüd lõplikult meeskonda kinnistunud. Järgmiseks seisab esimest korda üle mitme kuu ees nädal, kus Arsenalil teisipäeval või kolmapäeval mängu ei ole. Loodetavasti õnnestub meestel vahepeal natuke akusid laadida, et olla pühapäeval Eesti aja järgi kl 18.00 taas tippvormis.
Samas lõi just see otsus tingimused Arsenali üheks selle hooaja kõige paremaks välismänguks üldse. Kui talvised väljasõidud põhja suunas on Arsenali jaoks aastaid olnud problemaatilised, siis seekord polnud märkigi sellest, et mõni mängija oleks käega löönud ja mugavat Londonit taga igatsenud. Pole just väike saavutus, et arvestades kõiki raskendavaid olusid, ei jäänud Arsenali mängupildist kordagi isegi muljet, et mängitakse kümnekesi. Arsene tegi õige otsuse mitte vahetada ühte ründajatest keskväljamängija vastu ning formatsioon 4-3-2 osutus igati töökindlaks, eriti tänu Rosicky, Fabregase ja Hlebi suurepärasele mängule ning Henry ja van Persie abistavale panusele poolkaitses. Just vaimselt tundus Arsenal olevat küpseks saanud ja võtnud omaks suhtumise, et olgu või kogu maailm meie vastu, meie järele ei anna. Ning ei andnudki.
Blackburnil oli küll kolm-neli head võimalust värav lüüa, kuid nad jätsid need kasutamata, samas kui Arsenali võimaluste arv oli umbes analoogne, kuid märksa parema realiseerimisprotsendiga. Ning Henry teine värav oli tõeline maasikas – kuidas nad Cesciga nelja-viie Blackburni kaitsja vahel üksteisele koridore avasid, kuidas Cesc palli täpselt õige tugevusega Henry teele sättis ja kuidas Titi selle püüdmatu kaarega latipõrkest värava taganurka suunas. Kui mõelda, et ka esimene, Toure peaga löödud värav tuli postipõrkest, meenuvad paratamatult hooaja alguse mängud, kus Arsenalil ei olnud tihtipeale mitte kolm-neli head väravavõimalust mängus vaid pigem kakskümmend-kolmkümmend ja ometi jäi enamus neist löömata, tihti just posti- või lattilöögi tõttu. Küllap on ka see märk kasvavast enesekindlusest, mis usutavasti on nüüd lõplikult meeskonda kinnistunud. Järgmiseks seisab esimest korda üle mitme kuu ees nädal, kus Arsenalil teisipäeval või kolmapäeval mängu ei ole. Loodetavasti õnnestub meestel vahepeal natuke akusid laadida, et olla pühapäeval Eesti aja järgi kl 18.00 taas tippvormis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar