Tänaseks postituseks on üks tõlgitud artikkel siit, sest see on lihtsalt niivõrd hea. Loo autor on Alan Smith.
Ühel ärikoosolekul küsiti Arsene Wengerilt, mille tõttu on Cesc Fabregas sedavõrd hea mängija. Arsenali peatreener meenutas seepeale, kuidas mõned treenerid analüüsisid Wayne Gretzky mängu jäähokiväljakul. Meetod oli lihtne: peatada videolint, kui litter oli Gretzky käes. See võis olla mis tahes olukorras, ükskõik, millises väljaku osas. Treenerid üritasid arvata, mida kanadalane antud situatsioonis tegema peaks, nii et see oleks meeskonnale kõige kasulikum. Ning, ennäe imet, kui lint uuesti käima pandi, siis Gretzky tõepoolest tegigi seda, mis treenerite arvates oli parim lahendus. Teiste sõnadega: see mis tegi temast suure mängija, oli ennekõike oskus langetada õigeid otsuseid.
Seesama oskus iseloomustab Wengeri arvates ka tema noort hoolealust. Enamikel kordadel langetab Fabregas platsil õige otsuse tänu kaasasündinud oskusele näha enda ümber toimuvat ja mõista, mida oleks vaja teha.
Tõsi, Fabregas ei ole veel kasvanud Gretzky taoliseks ikooniks. Arsenali 19-aastasel mängijal on sellesse seisusesse jõudmiseks vaja veel mõndagi teha. Siiski ei tundu olevat erilist kahtlust, et kui see hispaanlane jätkab samal lainel, siis 10 aasta pärast me räägime temast juba kui ühest kõige taibukamast, intelligentsemast ja andekamast poolkaitsjast, kes eales jalgpalliplatsile on sattunud.
Seda arvamust toetavad mitmed argumendid. Juba hulk aega on möödunud sellest, kui Fabregasist sai kõige noorem mängija, kes iganes Arsenali esitiimi eest väljakule on jooksnud, ning ühtlasi ka kõige noorem väravalööja. Möödunud aasta märtsis arvati ta oma riigi rahvuskoondisesse ning on kõige noorem mängija 80 aasta jooksul, kellele selline au osaks on langenud. Alles möödunud kuul valisid spordiajakirjanikud ta Euroopa parimaks noormängijaks.
Kõik see paneb mõtlema, kas taolised kiidulaulud äkki noorukit ära ei riku. Kas ta üldse on kursis kõigega, mida tema kohta räägitakse? “Ausalt öeldes suur osa sellest minuni ei jõuagi,” ütles ta eile intervjuus Arsenali treeningväljakul. “Muidugi auhindadega on teine lugu, kuid jalgpallis on siiski tähtis meeskond. Üks inimene ei tee siin midagi ära. Mõnikord läheb kõik hästi, teinekord halvasti. Tuleb saavutada stabiilsus ja sellele mitte mõelda. Sest isegi kui räägiti minu mängust Madriidi Reali vastu, leidsin ma, et oleksin saanud seal paremini mängida. Nii et kõiki neid kiidusõnu kuuldes püüan ma need lihtsalt unustada.”
Kuidas see ütlus oligi, et noored ei oska oma noorusega midagi mõistlikku peale hakata? Tundub, et selle poolkaitsja üks paremaid omadusi on võime näha tervikpilti, oskus saada aru oma arengutasemest ja sellest, mida edasi teha. Kui temalt küsiti, milliseid küljed tal veel arendamist vajavad, ilmus Fabregasi näole naeratus, mis reetis, et neid on rohkem kui jõuaks loetleda.
“Ma olen kõigest 19-aastane,” ütles ta. “Nooruse puhul on hea see, et nii palju on veel õppida. Isegi Thierryl või Ronaldinhol on veel võimalik ennast arendada. See ongi jalgpalli puhul põhiline. Keegi ei ole täiuslik. Mõnikord ma kaotan palli, mult lihtsalt võetakse see ära. Ma pean veel kõvasti töötama oma vasaku jalaga, parandama oma kaitsetööd ja peamängu. Viimasel ajal on see juba paremaks läinud, kuid puhtfüüsiliselt ei ole ma just maailma kõige pikem mees."
Seda ta tõesti ei ole. Kuid paari aastaga on ta kenasti liha luudele kasvatanud ning on vaid viimase aastaga “kolm-neli kilo” juurde võtnud, pühkides ära kõik esialgsed kahtlused, et ta võib olla tippmängijaks saamiseks liiga õbluke. Seda hirmu enam pole. Fabregas võib julgelt liikuda parimatest parimate seltskonnas, mis toob meid homse isuäratava mänguni Manchester Unitediga.
Tõsiasi, et Alex Fergusoni meeskond on neist 15 punkti võrra eespool, tekitab Wengeri õpilastes sügavat kahetsust. Mängisid nad ju sama vastase septembrikuises 1:0 võidumängus nende koduväljakul lihtsalt üle. Kuidas küll siis sai see punktivahe tekkida? Mille poolest on United sel hooajal Arsenalist parem olnud?
“Neil on päris mitu mängijat, kes on kogu senise hooaja pidevalt väga hästi mänginud,” ütles Fabregas. “Neil pole olnud vigastusi, mis on samuti oluline, ning jääb mulje, et nad realiseerivad kõik oma väravavõimalused. Just see on meil puudu jäänud. Lausa kummaline, kui palju väravavõimalusi me oleme loonud ilma piisavalt väravaid löömata. See on meie endi viga ja me peame püüdma seda parandada.”
Ning Fabregas tunnistab, et selles osas pole ka tema vastutusest päris puhas. See kaval mängujuht lõi küll augustis Zagrebi Dinamo vastu kaks väravat, kuid see on seni ka kõik. “Kui ma oleks kasvõi 30 protsenti oma võimalustest ära löönud, oleks minu nimel praeguseks vabalt vähemalt 10 väravat,” tunnistas ta.
Kui väravate löömine kõrvale jätta, siis on Arsenali pikka aega süüdistatud selles, et nad ei saa rasketes mängudes hakkama. Seda näivad kinnitavat nii mitmed kaotused Boltonile kui ka üks kohutav õhtu Sheffieldis, kus külalismeeskond ei suutnud vastaste väravat tule alla panna isegi pärast seda, kui nood olid sunnitud vahetama väravavahi väljakumängija vastu.
“Selle mängu järel me mõistsime, et kui me oma suhtumist ei muuda, hakkab meil sellistes mängudes alati raske olema. Pärast seda on meie visadus ja tahtekindlus kõvasti paranenud ning meil on läinud päris hästi. Me rääkisime sellest isekeskis ning otsustasime, et peame ennast muutma, hakkama agressiivsemaks. Me kõik teame, et me oskame mängida head jalgpalli, kuid me oleme Inglismaal ja siin on mõnikord vaja teha ka muid asju. Mulle tundub, et praegu me seda teemegi. Möödunud nädalal oli meie areng hästi näha Blackburnis, kus me veel aasta eest 1:0 kaotasime. Tookord oli platsil 11 meest 11 vastu ja me ei mänginud eriti hästi. Nüüd oli seis 10 11 vastu, aga me mängisime hästi ja võitsime.”
Ka selle mängu keskmes oli endine Barcelona kasvandik, kellest näis tõusvat Nou Campi tulevikutäht, enne kui Wenger Hispaania klubi plaanidesse sekkus.
Fabregas sõlmis hiljuti Premier-liiga läbi aegade kõike pikema tähtajaga lepingu – kaheksaks aastaks – ning ei kavatse ilmselt lähiaegadel kuhugi mujale siirduda.
“Arsenal tõi mu siia, kui ma olin 16-aastane. Nad andsid mulle võimaluse. Maailmas on palju häid noori mängijaid, kes oleksid õnnelikud samasuguse võimaluse üle. Kõigile see osaks ei lange ning ma tean, et mul on olnud õnne. Kuidas seda inglise keeles öeldaksegi? Olin õigel ajal õiges kohas.”
Ta jääb ka siin tagasihoidlikuks, kuid tegelikult on tema edu taga siiski märksa enam kui lihtsalt õnnelik juhus.
Ühel ärikoosolekul küsiti Arsene Wengerilt, mille tõttu on Cesc Fabregas sedavõrd hea mängija. Arsenali peatreener meenutas seepeale, kuidas mõned treenerid analüüsisid Wayne Gretzky mängu jäähokiväljakul. Meetod oli lihtne: peatada videolint, kui litter oli Gretzky käes. See võis olla mis tahes olukorras, ükskõik, millises väljaku osas. Treenerid üritasid arvata, mida kanadalane antud situatsioonis tegema peaks, nii et see oleks meeskonnale kõige kasulikum. Ning, ennäe imet, kui lint uuesti käima pandi, siis Gretzky tõepoolest tegigi seda, mis treenerite arvates oli parim lahendus. Teiste sõnadega: see mis tegi temast suure mängija, oli ennekõike oskus langetada õigeid otsuseid.
Seesama oskus iseloomustab Wengeri arvates ka tema noort hoolealust. Enamikel kordadel langetab Fabregas platsil õige otsuse tänu kaasasündinud oskusele näha enda ümber toimuvat ja mõista, mida oleks vaja teha.
Tõsi, Fabregas ei ole veel kasvanud Gretzky taoliseks ikooniks. Arsenali 19-aastasel mängijal on sellesse seisusesse jõudmiseks vaja veel mõndagi teha. Siiski ei tundu olevat erilist kahtlust, et kui see hispaanlane jätkab samal lainel, siis 10 aasta pärast me räägime temast juba kui ühest kõige taibukamast, intelligentsemast ja andekamast poolkaitsjast, kes eales jalgpalliplatsile on sattunud.
Seda arvamust toetavad mitmed argumendid. Juba hulk aega on möödunud sellest, kui Fabregasist sai kõige noorem mängija, kes iganes Arsenali esitiimi eest väljakule on jooksnud, ning ühtlasi ka kõige noorem väravalööja. Möödunud aasta märtsis arvati ta oma riigi rahvuskoondisesse ning on kõige noorem mängija 80 aasta jooksul, kellele selline au osaks on langenud. Alles möödunud kuul valisid spordiajakirjanikud ta Euroopa parimaks noormängijaks.
Kõik see paneb mõtlema, kas taolised kiidulaulud äkki noorukit ära ei riku. Kas ta üldse on kursis kõigega, mida tema kohta räägitakse? “Ausalt öeldes suur osa sellest minuni ei jõuagi,” ütles ta eile intervjuus Arsenali treeningväljakul. “Muidugi auhindadega on teine lugu, kuid jalgpallis on siiski tähtis meeskond. Üks inimene ei tee siin midagi ära. Mõnikord läheb kõik hästi, teinekord halvasti. Tuleb saavutada stabiilsus ja sellele mitte mõelda. Sest isegi kui räägiti minu mängust Madriidi Reali vastu, leidsin ma, et oleksin saanud seal paremini mängida. Nii et kõiki neid kiidusõnu kuuldes püüan ma need lihtsalt unustada.”
Kuidas see ütlus oligi, et noored ei oska oma noorusega midagi mõistlikku peale hakata? Tundub, et selle poolkaitsja üks paremaid omadusi on võime näha tervikpilti, oskus saada aru oma arengutasemest ja sellest, mida edasi teha. Kui temalt küsiti, milliseid küljed tal veel arendamist vajavad, ilmus Fabregasi näole naeratus, mis reetis, et neid on rohkem kui jõuaks loetleda.
“Ma olen kõigest 19-aastane,” ütles ta. “Nooruse puhul on hea see, et nii palju on veel õppida. Isegi Thierryl või Ronaldinhol on veel võimalik ennast arendada. See ongi jalgpalli puhul põhiline. Keegi ei ole täiuslik. Mõnikord ma kaotan palli, mult lihtsalt võetakse see ära. Ma pean veel kõvasti töötama oma vasaku jalaga, parandama oma kaitsetööd ja peamängu. Viimasel ajal on see juba paremaks läinud, kuid puhtfüüsiliselt ei ole ma just maailma kõige pikem mees."
Seda ta tõesti ei ole. Kuid paari aastaga on ta kenasti liha luudele kasvatanud ning on vaid viimase aastaga “kolm-neli kilo” juurde võtnud, pühkides ära kõik esialgsed kahtlused, et ta võib olla tippmängijaks saamiseks liiga õbluke. Seda hirmu enam pole. Fabregas võib julgelt liikuda parimatest parimate seltskonnas, mis toob meid homse isuäratava mänguni Manchester Unitediga.
Tõsiasi, et Alex Fergusoni meeskond on neist 15 punkti võrra eespool, tekitab Wengeri õpilastes sügavat kahetsust. Mängisid nad ju sama vastase septembrikuises 1:0 võidumängus nende koduväljakul lihtsalt üle. Kuidas küll siis sai see punktivahe tekkida? Mille poolest on United sel hooajal Arsenalist parem olnud?
“Neil on päris mitu mängijat, kes on kogu senise hooaja pidevalt väga hästi mänginud,” ütles Fabregas. “Neil pole olnud vigastusi, mis on samuti oluline, ning jääb mulje, et nad realiseerivad kõik oma väravavõimalused. Just see on meil puudu jäänud. Lausa kummaline, kui palju väravavõimalusi me oleme loonud ilma piisavalt väravaid löömata. See on meie endi viga ja me peame püüdma seda parandada.”
Ning Fabregas tunnistab, et selles osas pole ka tema vastutusest päris puhas. See kaval mängujuht lõi küll augustis Zagrebi Dinamo vastu kaks väravat, kuid see on seni ka kõik. “Kui ma oleks kasvõi 30 protsenti oma võimalustest ära löönud, oleks minu nimel praeguseks vabalt vähemalt 10 väravat,” tunnistas ta.
Kui väravate löömine kõrvale jätta, siis on Arsenali pikka aega süüdistatud selles, et nad ei saa rasketes mängudes hakkama. Seda näivad kinnitavat nii mitmed kaotused Boltonile kui ka üks kohutav õhtu Sheffieldis, kus külalismeeskond ei suutnud vastaste väravat tule alla panna isegi pärast seda, kui nood olid sunnitud vahetama väravavahi väljakumängija vastu.
“Selle mängu järel me mõistsime, et kui me oma suhtumist ei muuda, hakkab meil sellistes mängudes alati raske olema. Pärast seda on meie visadus ja tahtekindlus kõvasti paranenud ning meil on läinud päris hästi. Me rääkisime sellest isekeskis ning otsustasime, et peame ennast muutma, hakkama agressiivsemaks. Me kõik teame, et me oskame mängida head jalgpalli, kuid me oleme Inglismaal ja siin on mõnikord vaja teha ka muid asju. Mulle tundub, et praegu me seda teemegi. Möödunud nädalal oli meie areng hästi näha Blackburnis, kus me veel aasta eest 1:0 kaotasime. Tookord oli platsil 11 meest 11 vastu ja me ei mänginud eriti hästi. Nüüd oli seis 10 11 vastu, aga me mängisime hästi ja võitsime.”
Ka selle mängu keskmes oli endine Barcelona kasvandik, kellest näis tõusvat Nou Campi tulevikutäht, enne kui Wenger Hispaania klubi plaanidesse sekkus.
Fabregas sõlmis hiljuti Premier-liiga läbi aegade kõike pikema tähtajaga lepingu – kaheksaks aastaks – ning ei kavatse ilmselt lähiaegadel kuhugi mujale siirduda.
“Arsenal tõi mu siia, kui ma olin 16-aastane. Nad andsid mulle võimaluse. Maailmas on palju häid noori mängijaid, kes oleksid õnnelikud samasuguse võimaluse üle. Kõigile see osaks ei lange ning ma tean, et mul on olnud õnne. Kuidas seda inglise keeles öeldaksegi? Olin õigel ajal õiges kohas.”
Ta jääb ka siin tagasihoidlikuks, kuid tegelikult on tema edu taga siiski märksa enam kui lihtsalt õnnelik juhus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar