Väga võimalik, et esimene asi, mida inimesed tema juures märkavad, on kõrvad. Need on natuke erilise kujuga, pisikesed ja – ärgu mind valesti mõistetagu – kuidagi armsad. Ent seal kõrvade vahel on peidus isiksus, kes kas juhuse tahtel või ise seda soovides on tänaseni kõige kuulsamate keskkaitsjate kõrval veidi varju jäänud. Kui küsida, kes on maailma parim kaitsemängija, vastavad paljud: Fabio Cannavaro. Kui küsida, kes on Inglise liiga esikaitsja, öeldakse sageli: John Terry. Samas kasvab tasahilju ka nende hulk, kes pakuksid mõlemale küsimusele vastuseks hoopis nime Kolo Abib Touré, ning nende arvamus ei ole sugugi alusetu. Muidugi on ühel Elevandiluurannikul sündinud ja ka sama riigi koondises mängival jalgpalluril raske võistelda kuulsuses Itaalia või Inglismaa staaridega, kuid sisetunne ütleb, et tegelikult Kolol pole vähimatki huvi sellise võistluse vastu. Ta lihtsalt pole sedasorti mees.
Muidugi käib Elevandiluurannikul sündimisega kaasas kaheldava väärtusega õnn olla Didier Drogba kaasmaalane, kuid see on ka ainus negatiivne asi, mida oskan Kolo Touré kohta öelda. Muuseas, nimi Kolo pidavat tähendama “see, kes sünnib pärast kaksikuid” – viidatud on siis mõistagi tema vanematele vendadele, kellest me küll midagi muud ei tea. Küll aga on mõndagi teada tema kaks aastat nooremast vennast – poolkaitsja Yaya Touré teeb üsna edukalt karjääri sedavõrd väärikas Prantsuse klubis nagu AS Monaco.
Poolkaitse oli õigupoolest ka Kolo Touré algne positsioon palliplatsil. Võimalik, et kui Arsène Wenger ta 14. veebruaril 2002. aastal Arsenali tõi (seda vaid jalgpallimaailmas tühise 3,6 miljoni krooni eest, mis võib vabalt pretendeerida Wengeri läbi aegade õnnestunuima tehingu tiitlile), ei teadnud temagi veel Kolo parimat rolli. Kiire ja jõulise mängumehena võis teda edukalt kasutada nii keskväljal kui äärekaitses. Esimest korda pääses Touré Arsenali eest platsile siiski alles pool aastat hiljem, 2:0 võidumängus Birminghami vastu. Ent mida enam Arsenali legendaarse kaitseliini viimane rivvi jäänud liige Martin Keown kõrvale tõmbus, seda selgemaks muutus, kellest saab tema mantlipärija. Hooajal 2003/2004 oli kaitsepaar Kolo Touré – Sol Campbell vaieldamatult Inglismaa parim, andes olulise panuse nii Arsenali tiitlivõitu kui ühegi kaotuseta liigahooaega.
Campbelli lahkumise järel on Touré muutunud üheks Arsenali võtmemängijatest. Ta jääb harva pingile, ei ole peaaegu kunagi vigastatud ning on alati stabiilselt heas vormis, kuid sageli lausa hiilgav. Kui ta 2006. aasta talvel mängis Elevandiluuranniku koondisega ligi kuu aega Aafrika Rahvuste Karikal, oli tema puudumine valusalt tuntav ning fännidelt tuli mõnigi sapine märkus maailma jalgpallielu korralduse aadressil.
Möödunud hooajal muutus Touré roll oluliseks ka kogu Arsenali kaitseliini juhendajana, sest ühtäkki oli ta 25-aastaselt selle kõige kogenum mängija, kes tihtipeale aitas nõu ja teoga nii Philippe Senderosi oma vasakul käel kui ka rahvuskaaslast Emmanuel Eboue’d oma paremal käel. Mõlema mängija areng viimase aasta jooksul on olnud kiire ja muljetavaldav. Küllap just juhiomaduste tõttu on Kolo hetkel ka Arsenali kolmas kapten Thierry Henry ja Gilberto Silva järel. Ning ei ole sugugi veel otsustatud, et hooaja lõpul on Arsenali eelistatuim keskkaitsepaar just Touré-Gallas. See võib vabalt olla ka Touré-Senderos.
Mängijana iseloomustavad Touré’d sellised märksõnad nagu jõud, tõhusus ja kiirus. Isegi kui vastane suudab ta
sööduga üle mängida, siis enamasti jõuab ta palliga mehele järele ja surmab rünnaku. Tänu kiirele reaktsioonile ja platsinägemisele – ning küllap ka mängukogemusele keskväljal – ei saada ta palli kaitsest huupi välja, vaid suudab kas peale jooksvast vastasest kavala pöördega mööduda või omadele sööta. Ühtlasi on ta uskumatu hüppevõimega peamängija – nagu tõendab ka laupäeval Blackburnile löödud esimene värav. Kolo natuurile omane on harrastus enam-vähem igas mängus teha paar ekskursiooni vastase väljakupoolele, ründesse, luues keskväljal täiendava sööduvõimaluse või andes ise täpse söödu ründajale (nagu näiteks hiljutises Carling Cupi mängus Aliadiere’ile). Samamoodi lööb ta heameelega igas mängus vähemalt ühe karistuslöögi ning need löögid on vaatamist väärt juba puhtalt oma jõu poolest.
Isiksusena tundub Touré ülimalt positiivne, alati heatujuline, motiveeriv ja innustav. Lust on kuulata tema intervjuusid, kus kõik on alati suurepärane või kui hetkel läheb halvasti, siis kohe-kohe läheb paremaks. Kolo ei mõlguta mõtteid teistest klubidest või teistest riikidest. Möödunud augustis pikendas ta Arsenaliga lepingut veel neljaks aastaks ning on korduvalt öelnud, et veedab hea meelega kogu oma karjääri Arsenalis. Tubli mees! Küllap saab selle töökuse ja lojaalsuse panna suuresti ka tema usu arvele, sest ta on veendunud ja praktiseeriv moslem, kes väärtustab perekonda ja stabiilsust. Või nagu ta ise ütleb: “Inimesed teavad islamist liiga vähe. See on suurepärane asi. Tõeline moslem peab teistest inimestest lugu pidama ja ei tohi kedagi tappa. Ma sündisin Aafrikas. Mul läheb kõik hästi. Aga mitte sellepärast, et ma olen geenius, hea välimusega või hea kasvatusega, vaid sellepärast, et ma palvetan oma Jumala poole”.
Infokild: Kolo Touré oli teine penaltilööja 2006. a. Aafrika Rahvuste Karika veerandfinaalis Kameruni vastu. Selles mängus korrati kõigi aegade kõige suurema löökide arvuga penaltiseeria rekordit – võitja selgitamiseks läks vaja 24 lööki. Esimesel ringil skoorisid mõlema meeskonna kõik mängijad, teist ringi alustades Drogba tabas, kuid Samuel Eto’o mitte ja Elevandiluurannik pääses edasi poolfinaali Nigeeria vastu ning jäi lõpuks finaalis alla Egiptusele.
Muidugi käib Elevandiluurannikul sündimisega kaasas kaheldava väärtusega õnn olla Didier Drogba kaasmaalane, kuid see on ka ainus negatiivne asi, mida oskan Kolo Touré kohta öelda. Muuseas, nimi Kolo pidavat tähendama “see, kes sünnib pärast kaksikuid” – viidatud on siis mõistagi tema vanematele vendadele, kellest me küll midagi muud ei tea. Küll aga on mõndagi teada tema kaks aastat nooremast vennast – poolkaitsja Yaya Touré teeb üsna edukalt karjääri sedavõrd väärikas Prantsuse klubis nagu AS Monaco.
Poolkaitse oli õigupoolest ka Kolo Touré algne positsioon palliplatsil. Võimalik, et kui Arsène Wenger ta 14. veebruaril 2002. aastal Arsenali tõi (seda vaid jalgpallimaailmas tühise 3,6 miljoni krooni eest, mis võib vabalt pretendeerida Wengeri läbi aegade õnnestunuima tehingu tiitlile), ei teadnud temagi veel Kolo parimat rolli. Kiire ja jõulise mängumehena võis teda edukalt kasutada nii keskväljal kui äärekaitses. Esimest korda pääses Touré Arsenali eest platsile siiski alles pool aastat hiljem, 2:0 võidumängus Birminghami vastu. Ent mida enam Arsenali legendaarse kaitseliini viimane rivvi jäänud liige Martin Keown kõrvale tõmbus, seda selgemaks muutus, kellest saab tema mantlipärija. Hooajal 2003/2004 oli kaitsepaar Kolo Touré – Sol Campbell vaieldamatult Inglismaa parim, andes olulise panuse nii Arsenali tiitlivõitu kui ühegi kaotuseta liigahooaega.
Campbelli lahkumise järel on Touré muutunud üheks Arsenali võtmemängijatest. Ta jääb harva pingile, ei ole peaaegu kunagi vigastatud ning on alati stabiilselt heas vormis, kuid sageli lausa hiilgav. Kui ta 2006. aasta talvel mängis Elevandiluuranniku koondisega ligi kuu aega Aafrika Rahvuste Karikal, oli tema puudumine valusalt tuntav ning fännidelt tuli mõnigi sapine märkus maailma jalgpallielu korralduse aadressil.
Möödunud hooajal muutus Touré roll oluliseks ka kogu Arsenali kaitseliini juhendajana, sest ühtäkki oli ta 25-aastaselt selle kõige kogenum mängija, kes tihtipeale aitas nõu ja teoga nii Philippe Senderosi oma vasakul käel kui ka rahvuskaaslast Emmanuel Eboue’d oma paremal käel. Mõlema mängija areng viimase aasta jooksul on olnud kiire ja muljetavaldav. Küllap just juhiomaduste tõttu on Kolo hetkel ka Arsenali kolmas kapten Thierry Henry ja Gilberto Silva järel. Ning ei ole sugugi veel otsustatud, et hooaja lõpul on Arsenali eelistatuim keskkaitsepaar just Touré-Gallas. See võib vabalt olla ka Touré-Senderos.
Mängijana iseloomustavad Touré’d sellised märksõnad nagu jõud, tõhusus ja kiirus. Isegi kui vastane suudab ta
sööduga üle mängida, siis enamasti jõuab ta palliga mehele järele ja surmab rünnaku. Tänu kiirele reaktsioonile ja platsinägemisele – ning küllap ka mängukogemusele keskväljal – ei saada ta palli kaitsest huupi välja, vaid suudab kas peale jooksvast vastasest kavala pöördega mööduda või omadele sööta. Ühtlasi on ta uskumatu hüppevõimega peamängija – nagu tõendab ka laupäeval Blackburnile löödud esimene värav. Kolo natuurile omane on harrastus enam-vähem igas mängus teha paar ekskursiooni vastase väljakupoolele, ründesse, luues keskväljal täiendava sööduvõimaluse või andes ise täpse söödu ründajale (nagu näiteks hiljutises Carling Cupi mängus Aliadiere’ile). Samamoodi lööb ta heameelega igas mängus vähemalt ühe karistuslöögi ning need löögid on vaatamist väärt juba puhtalt oma jõu poolest.Isiksusena tundub Touré ülimalt positiivne, alati heatujuline, motiveeriv ja innustav. Lust on kuulata tema intervjuusid, kus kõik on alati suurepärane või kui hetkel läheb halvasti, siis kohe-kohe läheb paremaks. Kolo ei mõlguta mõtteid teistest klubidest või teistest riikidest. Möödunud augustis pikendas ta Arsenaliga lepingut veel neljaks aastaks ning on korduvalt öelnud, et veedab hea meelega kogu oma karjääri Arsenalis. Tubli mees! Küllap saab selle töökuse ja lojaalsuse panna suuresti ka tema usu arvele, sest ta on veendunud ja praktiseeriv moslem, kes väärtustab perekonda ja stabiilsust. Või nagu ta ise ütleb: “Inimesed teavad islamist liiga vähe. See on suurepärane asi. Tõeline moslem peab teistest inimestest lugu pidama ja ei tohi kedagi tappa. Ma sündisin Aafrikas. Mul läheb kõik hästi. Aga mitte sellepärast, et ma olen geenius, hea välimusega või hea kasvatusega, vaid sellepärast, et ma palvetan oma Jumala poole”.
Infokild: Kolo Touré oli teine penaltilööja 2006. a. Aafrika Rahvuste Karika veerandfinaalis Kameruni vastu. Selles mängus korrati kõigi aegade kõige suurema löökide arvuga penaltiseeria rekordit – võitja selgitamiseks läks vaja 24 lööki. Esimesel ringil skoorisid mõlema meeskonna kõik mängijad, teist ringi alustades Drogba tabas, kuid Samuel Eto’o mitte ja Elevandiluurannik pääses edasi poolfinaali Nigeeria vastu ning jäi lõpuks finaalis alla Egiptusele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar