Kui nüüd kristalselt aus olla, siis pole see pealkiri päris täpne, sest sellist mängu pole minu andmetel kunagi aset leidnud. Küll aga lõppes äsja mäng Inglismaa kõrgliiga üheteistkümnenda ja esiliiga esimese meeskonna vahel ning tuleb tõdeda, et karastunud ja suurte traditsioonidega Premier-liiga meeskond mängiti puhtalt ja selgelt üle.
Birmingham võitis mu sümpaatia mõned aastad tagasi, oma neli aastat kestnud mängudega Inglismaa kõrgeimas liigas, mille laeks jäi tabelis kümnes koht. Raske on isegi öelda, millest see meeldivus alguse sai. Ehk mängis oma rolli see, et tegemist on oma linna kuulsuselt ja rikkuselt teise klubiga, mis alati natuke sümpaatiat äratab (mõeldes eriti Manchesterile). Ning küllap oli oma osa ka sellel klassikalisel ennast madalamast liigast kõrgemasse võidelnud meeskonna võitlustahtel, jonnakusel ja enese näitamise soovil, mida mul toona oli esmakordselt võimalik enam-vähem järjepidevalt jälgida (tõe huvides olgu märgitud, et see ei ole Birminghami ainuomane tunnus; sarnast karakterit on näidanud ka näiteks Wigan ja näitab sel hooajal Reading).
Olgu kuidas oli, igatahes on tänaseks selgunud, et tookordne valik on osutunud igati õigeks, sest just sel hooajal on Birmingham ja Arsenal sõlminud erakordselt tihedad suhted. Kui Birmingham on praegu karastusjoogi nimelise liiga tipus, siis võib julgelt öelda, et kolm Arsenalist laenatud mängijat on andnud sinna oma tugeva panuse.
Kaks neist oli ka tänases FA karika kordusmängus väljakul ning eriti just 21‑aastane Sebastian Larsson jättis väga hea mulje. Lisaks sellele, et ta lõi ühe Birminghami viiest (!) väravast, andis ta äärelt mitmeid ohtlikke tsenderdusi ja karistuslööke ning võitles oma platsipoolel isukalt palli pärast. Kui Freddie Ljungberg hakkab lähenema oma karjääri lõpule, siis tundub küll, et sealtsamast Arsenali nimekirjast on kasvamas Rootsi koondisele tema vääriline mantlipärija. Samas näib, et Arsenali eest noor Sebastian enam rohkem ei mängi (vähemalt lähiaastatel), sest Birmingham on vägagi huvitatud tema päriseks endale ostmisest ning arvestades Arsenali meeskonna suurust ja pealekasvavate noorte annete rohkust on küllap mõistlik noorel Larssonil minna lasta.
Küllap oleks täna platsil olnud ka eile 19-aastaseks saanud taanlane Nicklas Bendtner, kui ta poleks samade meeskondade eelmises kohtumises viga saanud. Möödunud sügisel oli korraks periood, kus Bendtner näis olevat kogu Inglismaa kuumim väravakütt, lüües suhteliselt lühikese ajaga Birminghami eest 8 väravat. Tänu sellele hakkasid kulmu kergitama koguni selliste klubide bossid nagu Lyon ja AC Milan ning Arsenali poolehoidjate seas läksid lahti tõsised arutlused, kas Bendtner võiks olla parem ründaja kui Adebayor või Aliadiere ning kas äkki maksaks kaaluda tema tagasikutsumist pärast jõule. Õnneks siiski nii ei läinud, sest viimaste mängude põhjal on Arsenalis pigem ründajate üleküllus kui nappus, nii et Nicklase arengule on kindlasti kasulikum mängida regulaarselt Birminghami eest ning suure tõenäosusega kogeda ka karastusjoogi nimelise liiga võitmise ja kõrgliigasse kerkimise rõõmu.
Kolmas Arsenali mängija Birminghamis on Kongost pärit 18-aastane Fabrice Muamba, kes ehk seni on jätnud kõige tagasihoidlikuma mulje, kuid tuleb ka arvestada, et tema positsioon väljakul – kaitsev poolkaitsja – on üks tänamatumaid: tuleb teha kõvasti rasket tööd, aga kogu au läheb teistele. Aga Fabrice on kahtlemata pikk ja jõuline noormees, ning kuigi fännide püüd talle külge kleepida uue Patrick Vieira silti on ehk pisut enneaegne, siis väike sarnasus nende liikumises platsil ja kehahoiakus tundus ka tänase mängu põhjal tõepoolest olevat. Eks üht-teist räägib seegi, et Birminghami peatreener Steve Bruce peab ka Muambat piisavalt heaks, et ta ära osta.
Seega on mul tänase Birminghami veenva võidu üle igati hea meel ning pole sugugi võimatu, et trio Bendtner-Larsson-Muamba kohtub oma koduklubiga juba FA karika järgmises ringis (selleks muidugi peab Birmingham esmalt võitma Readingit ja Arsenal Boltonit) või siis hoopis järgmisel hooajal, liigamängudes.
Birmingham võitis mu sümpaatia mõned aastad tagasi, oma neli aastat kestnud mängudega Inglismaa kõrgeimas liigas, mille laeks jäi tabelis kümnes koht. Raske on isegi öelda, millest see meeldivus alguse sai. Ehk mängis oma rolli see, et tegemist on oma linna kuulsuselt ja rikkuselt teise klubiga, mis alati natuke sümpaatiat äratab (mõeldes eriti Manchesterile). Ning küllap oli oma osa ka sellel klassikalisel ennast madalamast liigast kõrgemasse võidelnud meeskonna võitlustahtel, jonnakusel ja enese näitamise soovil, mida mul toona oli esmakordselt võimalik enam-vähem järjepidevalt jälgida (tõe huvides olgu märgitud, et see ei ole Birminghami ainuomane tunnus; sarnast karakterit on näidanud ka näiteks Wigan ja näitab sel hooajal Reading).
Olgu kuidas oli, igatahes on tänaseks selgunud, et tookordne valik on osutunud igati õigeks, sest just sel hooajal on Birmingham ja Arsenal sõlminud erakordselt tihedad suhted. Kui Birmingham on praegu karastusjoogi nimelise liiga tipus, siis võib julgelt öelda, et kolm Arsenalist laenatud mängijat on andnud sinna oma tugeva panuse.
Kaks neist oli ka tänases FA karika kordusmängus väljakul ning eriti just 21‑aastane Sebastian Larsson jättis väga hea mulje. Lisaks sellele, et ta lõi ühe Birminghami viiest (!) väravast, andis ta äärelt mitmeid ohtlikke tsenderdusi ja karistuslööke ning võitles oma platsipoolel isukalt palli pärast. Kui Freddie Ljungberg hakkab lähenema oma karjääri lõpule, siis tundub küll, et sealtsamast Arsenali nimekirjast on kasvamas Rootsi koondisele tema vääriline mantlipärija. Samas näib, et Arsenali eest noor Sebastian enam rohkem ei mängi (vähemalt lähiaastatel), sest Birmingham on vägagi huvitatud tema päriseks endale ostmisest ning arvestades Arsenali meeskonna suurust ja pealekasvavate noorte annete rohkust on küllap mõistlik noorel Larssonil minna lasta.
Küllap oleks täna platsil olnud ka eile 19-aastaseks saanud taanlane Nicklas Bendtner, kui ta poleks samade meeskondade eelmises kohtumises viga saanud. Möödunud sügisel oli korraks periood, kus Bendtner näis olevat kogu Inglismaa kuumim väravakütt, lüües suhteliselt lühikese ajaga Birminghami eest 8 väravat. Tänu sellele hakkasid kulmu kergitama koguni selliste klubide bossid nagu Lyon ja AC Milan ning Arsenali poolehoidjate seas läksid lahti tõsised arutlused, kas Bendtner võiks olla parem ründaja kui Adebayor või Aliadiere ning kas äkki maksaks kaaluda tema tagasikutsumist pärast jõule. Õnneks siiski nii ei läinud, sest viimaste mängude põhjal on Arsenalis pigem ründajate üleküllus kui nappus, nii et Nicklase arengule on kindlasti kasulikum mängida regulaarselt Birminghami eest ning suure tõenäosusega kogeda ka karastusjoogi nimelise liiga võitmise ja kõrgliigasse kerkimise rõõmu.
Kolmas Arsenali mängija Birminghamis on Kongost pärit 18-aastane Fabrice Muamba, kes ehk seni on jätnud kõige tagasihoidlikuma mulje, kuid tuleb ka arvestada, et tema positsioon väljakul – kaitsev poolkaitsja – on üks tänamatumaid: tuleb teha kõvasti rasket tööd, aga kogu au läheb teistele. Aga Fabrice on kahtlemata pikk ja jõuline noormees, ning kuigi fännide püüd talle külge kleepida uue Patrick Vieira silti on ehk pisut enneaegne, siis väike sarnasus nende liikumises platsil ja kehahoiakus tundus ka tänase mängu põhjal tõepoolest olevat. Eks üht-teist räägib seegi, et Birminghami peatreener Steve Bruce peab ka Muambat piisavalt heaks, et ta ära osta.
Seega on mul tänase Birminghami veenva võidu üle igati hea meel ning pole sugugi võimatu, et trio Bendtner-Larsson-Muamba kohtub oma koduklubiga juba FA karika järgmises ringis (selleks muidugi peab Birmingham esmalt võitma Readingit ja Arsenal Boltonit) või siis hoopis järgmisel hooajal, liigamängudes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar