Liverpool 3 Arsenal 6, Carling Cup

Õnne vingerpussid on vahel kummalised. Võib vaid oletada, mis oleks saanud Liverpooli ja Arsenali liigakarika mängust, kui see toimunuks algselt plaanitud ajal 12. detsembril. Maksab meenutada, et selleks ajaks oli Arsenalil käsil küllalt keeruline periood – alla ootuste tulemused ja hulk vigastusi. Vähemalt vaimselt oleks Arsenalil kindlasti raskem olnud mängida siis kui nüüd jaanuari alguses pärast kahte järjestikust võitu ning Thierry Henry ja mitmete teiste vigastatute edukat tagasipöördumist. Ent kujunes nõnda, et tollel teisipäeva õhtul oli Anfieldil udu ja peakohtunik otsustas, et äärekohtunikud ei pruugi näha mängu ajal üle kogu platsi, seega lükati mäng edasi, vaatamata Rafa Beniteze ja Arsene Wengeri protestidele. Aga vaevalt et Arsene oleks selle otsuse vastu protestinud, kui ta vaid teadnuks, mis hakkab juhtuma 9. jaanuaril. Mitmete allikate kohaselt oli viimane meeskond, kes Liverpoolile kodustaadionil kuus väravat sisse lõi, Sunderland aastal 1930! See paneb Arsenali eilse saavutuse tõeliselt ajalooliste jalgpallisündmuste ritta. Isegi kui arvestada, et Liverpooli kahjuks töötasid eile mitmed asjaolud, ei saa salata, et Arsenali noored mängisid Liverpooli veidi kogenuma satsi lihtsalt üle.

Põhiline asjaolu, mis mängu saatuse otsustas, oli Beniteze mängijate valik. Ma ei mõtle siin isegi niivõrd mitmete noormängijate kasutamist, mis on Liverpooli fännidelt tulist kriitikat saanud, vaid pigem tagumist kolmikut – Dudek, Hyypia ja Paletta. Dudeki ebakindlust oli näha juba laupäevases mängus ning eilegi jäi tema esitus selgelt alla Almunia omale. Hyypia on olnud Liverpooli jaoks aastate jooksul hindamatu mängija ja on kahtlemata hea kaitsja ning Paletta võib olla tulevikutalent, kuid selles mängus osutusid nad Baptista ja Aliadiere’i jaoks üllatavalt lihtsaks saagiks. Eriti just Ali tegi nende vastu praktiliselt, mida ise tahtis – ei saanud nad temalt palli kätte ega suutnud teda platsil ohutumatele aladele suruda. Tulemus: Alilt üks värav, kolm väravasöötu ja Hyypia vastu teenitud penalti (selle tõrjumine oli Dudekilt praktiliselt ainus maailmaklassist liigutus selles mängus).

Pean niisiis rõõmuga tõdema, et minu eilne ennustus, 2:1 Liverpoolile, läks pauguga lõhki. Samas oleks võinud esimese mängupooltunni järel kõik täpselt just nii minna. Arsenali esimene värav tuli ju praktiliselt eikuskilt - pikk sööt kaitseliinist ette pluss Aliadiere’i osavus palli vastuvõtmisel ja suluseisu vältimisel. Pärast seda, kardetavasti, hakkas Liverpoolil juba psühholoogiliselt raske, sest mäng kippus oodatud revanši asemel kujunema laupäevase kaotuse korduseks ning ligikaudu sarnases rütmis kõik kulgeski – Arsenal saab poolaja lõpuks soliidse edumaa, Liverpool teeb teisel poolajal väikese comebacki, kuid just sel hetkel, kui Liverpool võiks tuua mängu murrangu, lööb Arsenal vasturünnakust otsustava värava.

Kui eile sai mainitud, et see mäng on ideaalne võimalus Baptista ja Aliadiere’i jaoks ennast tõestada, siis kasutasid nad selle võimaluse tõepoolest hiilgavalt ära. Loomulikult oli abiks see, et Liverpooli kaitsjate valik oli puhtfüüsiliste omaduste poolest meie ründepaarile sobiv, kuid Baptista ja Ali mängutahe, jõud ja tehnilised oskused olid vaieldamatud. Mis tegelikult tekitab Arsene Wengerile nüüd paraja probleemi, sest lisaks neile on meil ju veel Robin van Persie, klubi seni parim väravalööja sel hooajal, Thierry Henry, meeskonna kapten, keda lihtsalt ei saa pingile jätta, ja kohe-kohe vigastusest tervenev Emmanuel Adebayor, kellel on kombeks lüüa olulistes mängudes vajalikke väravaid ning lihtsalt oma jõu ja liikuvusega vastaste kaitsjaid segadusse ajada. Seega pole paraku sugugi välistatud, et Aliadiere on ikkagi Arsenalist lahkumas. Wenger küll ütles, et tahaks teda hoida, kuid heasse vormi tõusnud mängija soovib loomulikult regulaarselt mängida. Loodan siiski, et vähemalt jaanuaris me teda veel ära ei anna, sest tuleb ju mängida veel kolmes karikasarjas ning liigas minimaalselt koht nelja hulgas kindlustada, nii et mänge peaks esialgu kõigile jaguma.