Liverpool 1 Arsenal 3, FA karikas

Milline suurepärane päev teha uue ja minu teada ka esimese eestikeelse ainult Arsenali jalgpalliklubile pühendatud blogi avasissekanne! FA ehk Inglise Jalgpalliassotsiatsiooni karikas on Inglismaal suur asi, mida kõik klubid võtavad väga tõsiselt. Väikestele klubidele madalamatest liigadest on see võimalus kohtuda suurtega, teenida natuke lisaraha, võita tähelepanu ja pakkuda üllatusi. Kui aga kohtuvad suured omavahel, on alati oodata teravaid heitlusi.

Liverpool ja Arsenal on omavahel maha pidanud palju klassikalisi karikamänge, sealhulgas finaalid aastatel 1950, 1971 ja 2001. Arsenal võitis neist kaks esimest ja Liverpool viimase. Kokku on Arsenal võitnud FA karika kümnel korral ja Liverpool seitsmel, kusjuures Arsenali kümnest võidust neli on tulnud Arsene Wengeri käe all. Liverpool tuli laupäevasele mängule eelmise aasta karikavõitjana ning lootusega saavutust korrata. Liverpooli mänguvorm kodustaadionil on olnud muljetavaldav – viimase kaotuse said nad Benficalt 8. märtsil ning selle hooaja 17 kodumängust on võidetud 15 ja viigistatud 2.

Seda arvestades ning koos asjaoluga, et meie põhimängujuht Cesc Fabregas pidi selle mängu kaartide tõttu vahele jätma, polnud üllatav, et Arsenal ei tulnud sellele mängule oma tavapärase voolava ja palli hoidva stiiliga. Pigem üritati hoida Liverpooli oma väravast ohutus kauguses ning keskväljapaar Flamini-Gilberto oli siin võtmetähtsusega. Kui mängujärgne statistika näitab, et Liverpool valdas Arsenalist märksa rohkem palli, aga täpseid pealelööke oli mõlemal võrdselt, siis tuleb öelda, et nad said oma ülesandega hiilgavalt hakkama. Flamini ei ole küll eriti tugev rünnakute ehitaja. Kui Arsenal võitis palli ja toimetas selle Gilbertole, jäi Flamini liiga sageli kuskile sinna lähedale ootama, pakkumata Gilbertole edasiviivat sööduvõimalust. Samas oskab see noor prantslane väga hästi sööte vahelt lõigata ja vastase keskväljamängijatel “seljas elada” ning just seda oli eilses mängus vaja.

Arsenali võidu võtmeks oligi ühelt poolt eksimusteta mäng kaitseliinis ja platsi keskel ning teiselt poolt pidev oht ründava neliku Rosicky-Hleb-Henry-van Persie poolt. Mängupildi poolest Liverpool küll domineeris, kuid kindlasti sundis neid ettevaatusele teadmine, et kui ükskõik kes neist neljast peaks saama vasturünnakul palli, võib ta sellega teha praktiliselt mida soovib. Kui van Persie suudeti üsna edukalt rünnakust välja lülitada, siis Hleb, Henry ja Rosicky suutsid kõik ometi oma panuse anda. Esmalt kombineerisid Hleb ja Rosicky, kes tunduvad ka jalgpalliväliselt headeks sõpradeks saanud olevat. Seejärel söötis Henry Rosicky’le, kes leidis uskumatul kombel 5-6 Liverpooli mängija vahelt (kes, tõsi küll, ei olnud kaitsetöös väga otsustavad) ometi võimaluse täpseks pealelöögiks. Ja viimase Arsenali värava meisterdas Henry endale puhtalt isikliku kiiruse ja meisterlikkusega ning seda absoluutselt õigel hetkel, sest pärast ühe värava tagasilöömist oli Liverpool peale pannud ikka väga tõsise surve.

Kokkuvõttes ülimalt hea tulemus ja tark mäng Arsenalilt. Nn. “suurte” meeskondade vastu on Arsenali tulemused sel hooajal olnud eeskujulikud: võit Manchester Unitedi üle nende kodus, kaks võitu Liverpooli üle ja võitluslik viik Chelsea’ga. Juba teisipäeval aga seisab ees taaskohtumine Liverpooliga liigakarika raames ning seda jällegi Anfieldi staadionil. Kindlasti tuleb raske mäng, sest Wenger annab eeldatavasti põhikoosseisule puhkust ja samas Liverpool tahab revanši. Igal juhul on põhjust teisipäeva huviga oodata.